Anne Burghardt – ema mitmes mõttes

Emadepäev on kõigi emade päev. Kuigi sel tähtpäeval on tavaks avalikkusele esitleda naisi, kel ette näidata keskmisest enam järeltulijaid, pole emaks olemisel laste arv esmatähtis.

Sellisele mõttele jõudsin, kui olin pöördunud küll ühe, küll teise pisut lasterohkema vaimuliku abikaasa poole palvega jagada kirikulehele mõtteid emadusest ja saanud äraütleva vastuse. Ilmselt oleksin ise niisamuti talitanud, sest meie, naiste jaoks ei ole selles rollis ju midagi erakordset.
EELK vikaarõpetaja ja Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuri magistriõppe juhendaja, poja ja kasupoja ema Anne Burghardtiga (32) sain tema mõningase veenmise järel jutule – ju ei olnud juhendajal mugav oma magistrandile päris ära öelda. Lisaks emaks olemisele sattusime rääkima paljust muustki.
Pärnust pärit Anne läks pärast Sütevaka gümnaasiumi lõpetamist Tartu ülikooli teoloogiat õppima. Põhjenduseks huvi aine vastu, mitte sügavalt kristlik perekond ega suguvõsas olevad vaimulikud. Tõsi, leeris oli Anne käinud juba gümnaasiumi lõpus. Oma osa oli küllap ka koolis saadud usuõpetuse tundidel.
Tartus kohtus neiu oma tulevase abikaasa, sakslase Matthiasega. Lõpetanud bakalaureuseõppe, õppis Anne Saksamaal magistrantuuris ning kaitses seejärel Tartu ülikoolis magistrikraadi teoloogias.
Saksamaal
Sellesse ajaperioodi langeb ka abiellumine Matthiasega ning Saksamaale kolimine, kus mehest oli saanud Braunschweigi Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulik.
Noorpaar oleks võinud oma elu Saksamaal kenasti ja püsivalt sisse seada. Nii nagu enamik saksa-eesti abielupaare seda on teinud. Ometi on mõlemad nüüdseks juba kolm aastat Eestis elanud-töötanud ega ole oma otsust Saksamaalt Eestisse kolida kordagi kahetsenud.
Anne arvates valitseb Saksamaa evangeelsetes kirikutes paiguti oht mõista rahvakirikut selliselt, et kirik peab praktiliselt igas küsimuses ühiskonnale järele andma ning ind vaimulikult kasvada võib kaduma minna. «Et olla Jumalale tänulik selle eest, mida Ta Jeesuses Kristuses on minu heaks teinud, et tahta kasvada Jumalale lähemale, peab ju tunnistama, et ma olen inimesena Jumalast kaugenenud. Kui ma ei tunnista enda puudulikkust inimesena, kuidas saan ma siis tahta Jumalale lähemale jõuda?» arutleb Anne.
«Ma ei tahaks mingil juhul kõnelda Saksamaast üldistades, sest tegemist on suure maaga, kus võib kohata palju erinevaid vagaduselaade, kuid selle vaimsuse juures, millega mina puutusin kokku piirkonnas, kus meie elasime, oli mul tunne, et see ei soodusta minu vaimulikku kasvamist. Iseenesest on ju tervitatav, kui kirikus käivad koos erinevad ringid, kuid Saksamaal jäi mulle kohati tunne, et siin ja seal rahuldutigi sellega, et kirik on üks suur seltskondliku kooskäimise koht.
Kui Eestis jääb ehk vahel just sellest puudu, et kogudus oleks avatud uute inimeste tulekule, pakkudes välja erinevaid vestlusringe jms, siis samas loodan ma Eestis mitte kohata vikaare, kes on hämmingus patutunnistuse lugemisest igal jumalateenistusel.» Nimelt kohtunud Anne hiljuti ühe saksa vikaaride grupiga, mille liikmed avaldanud üllatust, et Eestis loetakse üldjuhul igal jumalateenistusel patutunnistust. Kuigi taolist suhtumist ei saavat Saksamaal üldlevinuks pidada, seda siiski esinevat.
«Kui sa kedagi väga armastad, siis sa ka austad teda. Just Jumala austamisest tundsin ma Saksamaal vahel puudust. Võimalik, et see on minu sügavalt subjektiivne viis asju näha,» ütleb ta.
Eestis kurdetakse Anne sõnul sageli vaimulikke kimbutavate majanduslike raskuste üle ning nii mõnigi peab igapäevase leiva teenimiseks tegema tööd, mis pole seotud tema erialaga. See killustab ega soodusta vaimulikku kasvamist. Saksamaal olevat vaimulik aga riigiametniku staatuses, mis tähendavat, et ta on elu lõpuni majanduslikus mõttes kindlustatud ega pea oma igapäevase leiva pärast muretsema. Rääkimata asjaolust, et riigiametniku palk ning pension võimaldavad vaimulikule võrdlemisi lahedat äraelamist.  
«See kõik on ühest küljest muidugi suurepärane ja avab võimaluse pühenduda täiesti oma tööle, kuid teisalt võib sellise hea elu puhul vaimuliku motivatsioon vähenema hakata ning tal on oht muganduda,» sõnab Anne kriitiliselt. Kogudus, mida tema abikaasa Braunschweigis teenis, asus piirkonnas, kus oli palju majanduslikult rasketes oludes elavaid inimesi. «Sageli näis, et mõne koguduseliikme jaoks oli keeruline mõista Jeesuse sõnu, mis kutsuvad üles panema kogu lootuse Jumala peale ja mitte muretsema homse pärast, pastorite suust, kes elavad ruumikates pastoraatides ning on tänu ametniku staatusele sotsiaalselt igati kindlustatud.»  
Eestisse tulek
«Meil mõlemal Matthiasega oli Saksamaal tunne, et meie koht on pigem Eestis. Siin võib aeg-ajalt kuulda kriitikat kiriku aadressil nii kiriku seest kui väljast. Mõne inimese arvates kaldub kirik olema liigselt konservatiivne, teiste arvates jälle ühiskonnale liiga vähe avatud. Minu arvates on aga meie kirik suutnud säilitada teatud tasakaalu erinevate suundade vahel. Meie kirikus on palju oma töösse väga tõsiselt suhtuvaid vaimulikke ja töötegijaid, väheste vahenditega tehakse ära suur töö. See mõjub väga innustavalt.»
Eestisse tuleku ühe põhjusena märgib Anne ka tuttavat ja omaks saanud sotsiaalset võrgustikku. «Saksamaal sa võidki jääda seletama, kes sa oled ning kust tuled. Siin saan ma hoida hulga energiat kokku selle arvelt, et ei pea selgitama, kus asub Eesti ja et mu emakeel ei olegi vene keel. Siin tekivad mul uued ideed, siin saan end teostada ja teoloogina edasi areneda. Tunnen, et olen ka vaimulikus mõttes kasvanud.»
Kui Anne puhul on kodumaale tagasitulek igati mõistetav, siis Matthiase otsus tulla elama ja tööle abikaasa kodumaale on tõenduseks, et elus on hinnalisemaidki väärtusi kui vaid hea palk ja sotsiaalsed garantiid, millest mõlemast mees Saksamaalt vaimuliku ametist lahkudes vabatahtlikult loobus. Matthias Burghardt on nüüd EELK vaimulik ja teenib Eestis Saksa Lunastaja kogudust, mille liikmed elavad üle kogu Eesti.
Matthiase 78aastane ema Maria, kes on pärit vaimuliku perest, olevat poja Eestisse kolimise otsuse võtnud vastu kindlameelse rahulikkusega. Ta leidis, et valikuid tehakse Jumala abiga, ning julgustas omalt poolt noort peret kavatsetavat sammu teoks tegema. Tragi ja nooruslik naine ei hooli kaugustest ning käib poja perel Tallinnas neli-viis korda aastas külas.
Poeg Karl-Otto
Anne ja Matthiase kolmeaastane poeg Karl-Otto on elavaloomuline poiss, kel suus kaks keelt: «emme keel» ja «daada keel». Tõsi, nii nimetas ta ema ja isaga räägitavaid keeli mõni aeg tagasi, nüüdseks on tal juba tekkinud mõisted «eesti keel» ja «saksa keel» ning järjest paremini on paika saanud, kellega mis keeles kõnelda.
Rääkides kakskeelsusest tuleb Annele meelde lugu, kuidas nad kord praamiga Saaremaale suvekoju sõitnud ja poiss mängunurgas ühe tüdrukuga elavalt arutlenud. Kui siis tüdruk oma vanemate juurde tulnud, kuulnud Anne, kuidas too oma emale öelnud, et poiss olevat temaga algul eesti keeles rääkinud, siis aga äkitselt päkapikukeeles seletama hakanud.
«Minu meelest on Ottot Eestis lihtsam kakskeelseks kasvatada kui Saksamaal, sest eesti keelt seal ju võõrkeelena koolis õppida ei saa ja nii oleks saksa keel paratamatult eelisseisundis ning emakeel jääks kirjas vigaseks. Siin saab koolis aga saksa keelt võõrkeelena õppides ka kirjaliku väljendusoskuse,» toob Anne välja veel ühe Eestis elamise eelise.
«Me ei ole endale seadnud kramplikku eesmärki kasvatada pojast kas sakslast või eestlast. Et oleme kavatsenud Eestisse jääda, võib arvata, et eestlus jääb siiski domineerima,» näib Anne rõõmus olevat.
«Meile on olulisem, et suudaksime lapsele edasi anda oma usku. Juba praegu peab Karl-Otto kodus «jumalateenistusi». Eriti tore oli kord, kui meil oli külas Tallinna RootsiMihkli koguduse õpetaja Patrik ja me kolmekesi istusime reas voodi peal, olles kogudus, kellele Karl-Otto «pastoriks» oli.»
Kasupoeg Khalid
Annel ja Matthiasel on ka kasulaps – praeguseks juba 21aastane Palestiinast pärit noormees Khalid, kes pärast lapsendamise kadalipu läbimist Saksamaal kannab nüüd küll nime Johannes Burghardt, kuid kes ei ole bürokraatia tõttu saanud siiani Saksa passi, kus uus nimi sees oleks.
Khalid jõudis Burghardtite perre siis, kui Matthias veel Braunschweigis pastor oli. Nimelt õnnestus noormehel Palestiinast, kus ta isa Iisraeli kollaborandiks peeti ja lõpuks kadunuks jäi ning kus noormees ilma igasuguse kohtumõistmiseta kuudeks vangi pandi, lootes tema käest isa asukohta teada saada, 15aastasena ema ja vanaema abiga viimaks vanglast pääseda ja Saksamaale põgeneda.
Et moslemist noormehel oli võõral maal asüülitaotlejana väga raske elu, otsustas ta pöörduda ka kristlaste Jumala poole ning asus otsima pastorit, kes talle toeks oleks ja temaga koos kirikusse palvetama tuleks. Kirikuõpetajat aga ei olnudki nii lihtne leida – kes pidas võõrast verd noormeest lihtsalt imelikuks, kes leidis, et ühe inimese pärast kirikusse palvetama minna on liiast, kes ei osanud inglise keelt…
Nii sattuski Khalid lõpuks Matthiase ja Anne juurde, kes mitte ainult ei läinud noormehega koos kirikusse palvetama, vaid, pakkudes hoolt ja armastust, avasid talle oma kodu uksed, sest mõistsid, et elu põgenikelaagris viiks noormehe hukatusse.
Peagi kiindus pastoripere oma hoolealusesse sedavõrd, et otsustas nooruki lapsendada. «Me mõistsime, et see, mida Khalid tegelikult vajab, on pere toetus. Üksi võõral maal olles ja ametnike pidevaid maalt väljasaatmise ähvardusi kuuldes oli talle oluline tunne, et ta läheb kellelegi korda ning kuulub kuhugi,» selgitab Anne aastaid kestnud lapsendamisprotsessi tagamaid.
Olles mõnda aega elanud Anne ja Matthiase peres, lasi Khalid end ristida. Puutudes kokku moslemitega, on ta oma endisi usuvendi sageli püüdnud veenda kristluse eelistes. «Khalid, kes oli kaotanud oma perekonna ja sattunud üksinda võõrale maale, suutis ristiteoloogiat ehk paremini mõista kui nii mõnigi aastaid õppinud teoloog.» Kord tunnistanud noormees, et islam ei olevat rääkinud talle Jumalast, kes on ka tema eest kannatanud ja teab, mis on kannatus.
Khalid-Johannes elab praegu Saksamaal ja kuigi ta on omandanud nii ameti kui saksa keele, võitleb ta kasuvanemate toel siiani püsiva elamisloa saamise eest Saksamaal.
Kristliku kultuuriloo magistrantidele ema eest
Lisaks kahele lapsele, kellest üks on – tõsi küll – juba täiskasvanu, on Annel «kantseldada» ka Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo magistrandid, kelle keskmine vanus on – tõele au andes – üle neljakümne aasta, kuid kes vajavad siiski emalikku hoolitsust. Anne õlul on ka magistriõppega seotud korralduslik töö.
Kristliku kultuuriloo magistriõppe idee käis välja Usuteaduse Instituudi toonane rektor Alar Laats, kes pöördus Anne poole palvega arendada mõtet edasi ja esitada omapoolseid ettepanekuid.
Taolist magistriprogrammi ei olnud ei lähinaabrite ega ka mitte Saksamaa kõrgkoolides, seepärast tuli Annel esialgse kava kokkupanemisel toetuda omaenda õpikogemustele. Kui plaan rohkem jumet hakkas võtma, kohtus ta instituudi õppejõududega, et arutada konkreetseid võimalusi, ning ühisel nõul jõuti tõeliselt ainulaadse magistriõppe avamiseni.
Praeguseks on kristliku kultuuriloo magistriõppe lõpetanud kaks lendu ja kohe saab tuule tiibadesse kolmaski.
Kultuuriloo magistriõpe on korraldatud kolmepäevaste tsüklitena, mis toimuvad iga kolme nädala tagant. Kuigi magistrantide seas on ka inimesi, kes pole kirikuga otseselt seotud, osaletakse meeleldi instituudi kabelis Anne poolt iga õppepäeva hommikul peetavatel palvustel.
Lisaks kristliku kultuuriloo tudengite eest hoolitsemisele peab Anne koordineerima instituudi õppekavade arendamist. Sügisel seisab instituudil ees järjekordne akrediteerimine. Tänu sellele, et eelmine akrediteerimine nii hoolsalt ette oli valmistatud, ei pea enam n-ö tühja koha pealt alustama. Anne tunnistab, et ta on Jumalale väga tänulik võimaluse eest instituudis töötada. «Olen siin tundma ja hindama õppinud mitmeid kolleege ja ametikaaslasi. Instituudis valitseb erakordselt hea õhkkond,» kiidab ta.
«Vahel tunnen ma puudust, et ei ole veel saanud ühtki kogudust teenida. Ideaalis peaks mõistagi iga vaimulik olema seotud teatud kogudusega, kuid samas on kaasaegne maailm muutumas järjest komplitseeritumaks ja ka vaimuliku amet ei pruugi alati tingimata kogudusega seotud olla.
Põhimõtteliselt kehtib see ju ka kaplanite kohta, kes töötavad vanglates või politseis. Seal on neid vaja, kuid tegu ei ole klassikalises mõttes kogudustega. Nii arvan ma, et tulevikus võiks kaplanaadid laieneda ka haridusasutustele. Ordinatsioon paneb inimesele erilise vastutuse. See kohustab mind erilisel viisil kiriku ees.»
Töise elu ja lapse kasvatamise kõrvalt loodab Anne peagi ühele poole saada ka doktoritööga, mis käsitleb õigeusu kiriku koguöise teenistuse tõlgendamise lugu vene õigeusu kirikus. Sügisest, kui Otto lasteaias hakkab käima ning ema lapsehoidmist enam abikaasa ja hoidjaga klapitama ei pea, jääb ehk aega nii mõnegi poolelioleva töö lõpetamiseks.

 

Monika Reedik