Andres Taul: näen ette ühte ülemaailmset Eesti kirikut
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Määratlemata / Number: 13. juuni 2007 Nr 24 /
Andres Taul juhib juba kahekümne
viiendat aastat suurimat väliseesti kogudust – Toronto Peetri kogudust. Alates
käesoleva aasta 10. juunist lasub tema õlgadel kogu E.E.L.K. juhtimine.
Intervjuu Andres Tauliga on tehtud maikuus, seega vaid loetud päevad enne tema
peapiiskopiks seadmist.
Sa kuulud nende kirikuõpetajate hulka,
kelle isa oli samuti hingekarjane. Kuidas hindad isa mõju oma vaimulikutee
valikul ja kujunemisel?
Isa mõju tuleb ilmselt kõrgelt hinnata.
Varajases lapsepõlves pandi mind koos õega Londoni eesti koguduse kirikuuksel
laululehti jagama. Samuti aitasime korjandust läbi viia. Isa ehk lootis salaja,
et lastele antakse ikka rohkem. Selles vanuses, umbes kümne- või
kaheteistaastasena, tundusid need kirikuülesanded meile väga tähtsad.
Saksamaal Göttingeni põgenikelaagris oli
üks meie lemmikmänge see, et mina ronisin puukasti otsa ja hakkasin oma
kambajõmmidele jutlust pidama. Paistis, et mul oli selleks ka talenti, sest
alati kogunes hulk lapsi mind kuulama. Otseselt isa mind usuteaduse juurde
siiski ei suunanud, aga kaudne mõju, sealhulgas kodusest miljööst, oli väga
suur.
Sinu viiekümnendal eluaastal kinkis isa
sulle oma kuldristi.
Jah, Tartu Peetri kogudus andis selle talle
juba enne Teist maailmasõda – tänutäheks kümneaastase ustava teenimise eest. Ju
olin minagi isa silmis päris head tööd teinud, kui ta selle risti mulle kinkis
ja leidis, et võin seda kanda. Sünnipäevadeks saatis isa mulle alati mõne
viimasel ajal ilmunud teoloogilise raamatu. Pühenduses ei pöördunud ta minu
poole sõnadega «kallis poeg» või «armas Andres», vaid kirjutas: «Kallis
ametivend, kuna me töötame ühel põllul, siis tahaksin sinu arvamust ka selle
raamatu kohta!» Muidugi nõudis ta vastust ja meil oli isaga hea kirjavahetus.
Isa aitas sul kujundada arusaama sellest,
mis toimus EELKs okupeeritud Eestis.
Olin siis juba üliõpilane ja nii-öelda
mõtlemisvõimeline. Ma nägin küllalt esimese generatsiooni südamevalu kodumaa
saatuse ja sealt põgenemise pärast ning sellest tekkinud üldist viha Nõukogude
Liidu vastu. Oli arvamine, et eks needki, keda Eestis lubatakse kiriku
kõrgematesse ringkondadesse, on okupatsioonivõimule ustavad inimesed.
Läbikäimine Kodu- ja Välis-Eesti kiriku
vaimulike vahel toimus siis peamiselt piiskoppide tasemel, aga et minu isa oli
Luterliku Maailmaliidu asutajaliige, siis kohtus temagi Eestist tulnud
kirikujuhtidega. Nad kõik olid talle tuttavad juba ülikooli päevilt. Isa läks
piiskoppidega türgi sauna ja kuulis seal ilma nuhkide juuresolekuta uudiseid
kodumaalt. Nii saadi ka teada, mida kodumaa kirikus vajati – näiteks
talaaririiet. Isa arusaam oli, et Eesti kirikupead andsid selles olukorras
endast parima. Isa hinnangut kuulates sain ma Eestist ja sealsest kirikust
hoopis teise pildi.
Millal sa pärast põgenemist esimest korda
Eestit külastasid? Millisena kodumaa sulle tookord näis?
Minu esimene reis Eestisse toimus nagu
puhtjuhuslikult aastal 1988. Venemaal möödus tuhat aastat ristiusu tulekust ja
sel puhul sõitis sinna Keston College’i Kanada osakonna delegatsioon (Keston
College on Inglismaal sündinud inimõigusi kaitsev organisatsioon. – M. R.).
Mind kutsuti sellega kaasa ja anti võimalus uurida eesti dissidentide olukorda
Venemaa vanglates.
Esimene peatus oli Moskvas, kus meid üpris
lahkelt vastu võeti. Hoopis tumedam pilt avanes tollases Leningradis, kus oldi
väga ametlikud – ei mingit sõbralikkust! Enne seda kohtumist olime külastanud
Leningradi ainsat katoliku kirikut. Sealne leedu preester kurtis Piiblite
puudumise üle ja palus neid talle muretseda.
Kui nõukogude tegelased rääkisid meile
kohtumisel, et Nõukogude Liidu kirikutel pole millestki puudu, ütles meie
delegatsiooni lätlasest liige Juris Calitis, et siin ühel katoliku preestril
pole Piibleid. Selle peale kargas üks võimumees vihaselt püsti, tõi kapist
mõned kilesse pakitud Piiblid ja virutas lauale. Juris Calitis haaras
pühakirjad kaenlasse ja ütles: «Me oleme küllalt rääkinud, tellige mulle takso
ja ma viin Piiblid preestrile!» Selle peale kahmas venelane raamatud enda kätte
ja käratas: «Kas te arvate, et ma ise ei oska viia!»
Leningradist sõitsin edasi Eestisse. Esimene
mulje oli hall ja masendav. Hooned paistsid lohakalt hooldatud ja muigama pani
mõnel seinal olev kiri «Arhitektuuriline mälestusmärk», samas kui
«mälestusmärk» oli kokku kukkumas. Restoranides oli teenindus lääne maailmaga
võrreldes armetu ja ka autode välimus tundus väga kehv.
Tegin tookord ühe enda jaoks üllatusliku
avastuse. Nimelt külastasin esimest korda pärast 1944. aastat oma ema hauda
Metsakalmistul. Otsisin ühtlasi oma abikaasa Eneri Eestisse jäänud ning samale
surnuaiale maetud isa kalmu. Selgus, et minu ema haud on Eneri isa hauast umbes
kakssada meetrit eemal, Kanadast vaadatuna võib öelda, et nad maeti peaaegu
kõrvuti!
Sul on kaalukas osa meie kiriku ühe
tähtsama teose, «Kiriku laulu- ja palveraamatu» valmimisel. Palun kirjelda
selle raamatu sünni olulisemaid momente.
Niipea kui tekkis mõte asuda koostama uut
lauluraamatut, oli selge ka see, et lauluraamatu komisjoni liikmed peavad elama
ligistikku. Ilmselt oli varasema komisjoni töö vabas maailmas luhtunud just
suurte vahemaade tõttu, mis asjaosalisi eraldas.
Uus komisjon, kuhu kuulus kuus meest,
alustas Torontos tööd aastal 1982. Tahtsime senisest lauluvarast välja valida
parima ning lisada juurde eesti päritolu loomingut ja maailma vaimuliku laulu
raudvara. Viimasega tekkis kohe probleem – ei leidunud piisavalt neid, kes
oleks suutnud teha häid tõlkeid. Seepärast pidid mitmed esialgu plaanitud
laulud kahjuks välja jääma.
Lauluraamatu valmimiseks oluline kohtumine
toimus minu esimese Eesti-reisi ajal aprillis 1988. Läksin Toompeale konsistooriumisse,
kus oli parasjagu kirikuvalitsuse koosolek. Peapiiskop Kuno Pajula arvas, et
see võib minu jaoks igav olla, ja soovitas mul astuda kõrvaltuppa, kus istusid
koos lauluraamatukomisjoni liikmed. Nii said kokku kaks lauluraamatu osapoolt
ja vähem kui tunni ajaga oli meile selge, et pole mõtet teha topelttööd, vaid
tuleb välja anda ühine raamat.
Näen selles kokkusattumuses Jumala juhtivat
kätt. Enne lauluraamatu väljaandmist toimus ainult kuus Tallinna ja Toronto
komisjoni ühiskohtumist, mis näitab, kui palju oli eelnevate aastate jooksul
juba ära tehtud. Raamat ilmus vahetult enne Eesti taasiseseisvumist ning
esimesed eksemplarid trükiti Torontos Alfred ja Ene Tamme trükikojas. Omapärane
seik lauluraamatu valmimisel oli see, et eestikeelse teksti ladus meisterlikult
hiinlanna Wendy Chiu.
1991. aastal pidasid sa taasavatud TÜ
usuteaduskonna esimesed loengud ja osalesid hiljem TÜ koguduse taasasutamisel.
Mida need hetked ja usuteaduskonna juures oldud aeg sulle tähendavad?
Mind kutsuti järjepidevuse mõttes, sest
selgus, et isa oli pidanud teaduskonna viimased loengud enne selle
likvideerimist. Mäletan hästi neid tundeid, mis mind valdasid, kui jalutasin
ülikooli peahoones. Kõndisin nagu vanade vaimude keskel ja mõtlesin: huvitav,
kas selle laua taga pidas Kõpp need ja need loengud; kas minu isa kuulas eetika
loenguid siin toas või seal toas? Kuulsaid ülikoole, näiteks Oxfordi ja
Erlangenit, on ju küll nähtud, aga ükski neist pole minu jaoks selliseid
seoseid tekitanud kui Tartu ülikool.
Ülikooli koguduse asutamine toimus 1995.
aastal. Olin dekaan Kalle Kasemaa kutsel taas usuteaduskonnas loenguid pidamas
ja hakkasin rääkima koguduse asutamisest. See sai võimalikuks suures osas tänu
nendele sõprussuhetele, mis tekkisid teoloogide majas Roosi tänav 1. Puutusin
seal üliõpilastega kokku, nii nagu nad olid, ja mul oli hea öelda, et me
hakkame nüüd kogudust looma. Alustasime jumalateenistuste pidamisega ja varsti
tuligi peapiiskop Jaan Kiiviti pooldav otsus.
Tollastest usuteaduskonna õppejõududest
tõstaksin esikohale Kalle Kasemaa. Ta oli väga sõbralik ja ma sain kohe aru, et
tegemist on oma ala parima asjatundjaga. Üliõpilastest võiksin nimetada
paljusid, kellega kujunesid head suhted. Mitmed mu tudengid tulid hiljem
Toronto Peetri koguduse ja Kanada praostkonna vikaarõpetajateks – Jaan Nuga,
Arho Tuhkru, Rein Schihalejev…
Oma doktoritöös käsitled sa kristluse ja
rahvusluse vastastikust mõju eesti pagulaskirikus. Millised arengud toimusid
sinu hinnangul EELKs väljaspool kodumaad?
Eestis kandis kirik samasuguseid kaotusi
nagu rahvas, seepärast muutusid kogudused paguluses ruttu siinse välisvõitluse
üheks osaks. Mitmed mittekiriklikud väliseesti organisatsioonid said alguse
koguduse ruumides peetud koosolekutel. Kirikukalendrisse lisandusid uued
tähtpäevad, mida hoolega pühitseti, näiteks kodumaalt lahkumise tähtpäev igal
sügisel või juuniküüditamise mälestamine.
Vabariigi aastapäeva jumalateenistused olid
rahvarohkuselt võrreldavad jõuluõhtuga. Ka jutlustes räägiti sageli
saatuselöökidest ja ülekohtust, mida Teine maailmasõda eesti rahvale tõi. Aja
jooksul kiriku osa eestlaste välisvõitluses vähenes ja leidus ka neid
vaimulikke ning kogudusi, kes ei läinud sellega kunagi kaasa.
Tänaseks on kiriku jõud algaastatega
võrreldes muidugi hoopis nõrgem. Paljudele on inglise keel kodusem kui eesti
keel. Siiski tuuakse veel oma lapsi ristimisele ja leeri, lastakse laulatada
abielu. Väliseestlaste matused on peaaegu kõik kiriklikud.
Viimase paarikümne aasta jooksul Eestist
läände asunud inimesed pole siinsete koguduste ridu eriti täiendanud. Ise olen
leeritanud vaid ühe hiljuti Kanadasse tulnud eesti noore. Ma saan neist ka aru
– nad sündisid ju Nõukogude okupatsiooni ajal ja lahkusid kodumaalt
vabatahtlikult.
Kodu- ja Välis-Eesti kiriku tekitanud
ning lahus hoidnud Nõukogude okupatsioon on tänaseks minevik. Milline on sinu
kui uue peapiiskopi ettekujutus E.E.L.K. ja EELK suhetest tulevikus?
Nüüd, kus Eesti on iseseisev ja EELK üles
ehitatud ning vähemalt praegu näeme ka vaimulike järelkasvu, oleneb Välis-Eesti
kiriku homne päev suurel määral Kodu-Eesti kiriku suhtumisest meisse. See
kahepoolne suhe on olnud algusest peale heatahtlik.
Ometi oleksime justkui kaks erinevat
kirikut. Minu eesmärk peapiiskopina on EELK ja E.E.L.K. ühinemine nii ruttu kui
võimalik. Sõna «ühinemine» pole siin tegelikult õige kasutadagi. Ei ole teada,
et keegi oleks kunagi ametlikult väitnud, et Kodu- ja Välis-Eesti luterlikud
kirikud on kaks eri kirikut.
Toronto Peetri koguduse organist Roman Toi
ütleb seepeale alati: «Ma ei ole kunagi EELKst välja astunud, mind ei ole sealt
kunagi välja visatud ja see kirik siin peab olema sama mis kodumaal!» Meil on
peamiselt ühesugune liturgia, ühesugune õpetuslik alus ja lauluraamat. Mina
igatahes näen ette ühte ülemaailmset eesti kirikut, mis ulatuks Ameerikast ja
Kanadast Austraaliasse.
Andres Taul
Sündinud 11. augustil 1936 Tartus
kirikuõpetaja Jaak Tauli peres.
1944 põgenes perekond Saksamaale, enne seda
(24. augustil) suri ema Helene.
1947 kutsuti isa Jaak Inglismaale Londoni
eesti koguduse õpetajaks. Koolitee algas Iirimaal poiste erakoolis.
1954 sügisel alustas õpinguid Saksamaal.
1956–1957 Erlangeni ülikooli
usuteaduskonnas.
1957–1960 Oxfordi ülikoolis.
1961 ordineeriti õpetajaks. On viimane,
keda peapiiskop Kõpp ordineeris.
1961–1969 Põhja-Inglismaa koguduste
õpetaja.
1964 Oxfordi ülikooli magister.
1969–1971 New Yorgi koguduse abiõpetaja
praost Rudolf Kiviranna juures.
1971 abiellus Eneri Laasi’ga, kes on
elukutselt arhitekt. Kolm last: Rein, Kairi ja Vaiki.
1971–1982 Toronto Vana-Andrese koguduse
õpetaja.
1982. aastast tänaseni Toronto Peetri
koguduse õpetaja.
1982–1986 Kanada praostkonna praost.
1996 omandas doktorikraadi Fort Wayne
Indiana Seminary’s.
1996. aastast tänaseni St. Catharinesi
Pauluse koguduse hooldajaõpetaja.
* * *
E.E.L.K. täna
Kogudusi 47, vaimulikke 28, liikmeid umbes
4000.
Küsinud
