Ameti mitu tahku

Elus võib juhtuda, et sinult küsitakse, kuidas sulle meeldib sinu elukutse. Kas oled valitud elukutsega rahul, kas sa oled kindel, et tegeled õige asjaga?

Sulle võidakse koguni öelda: «Kui sa võiksid uuesti otsast alata, millise otsuse teeksid? Kas sa siis valiksid sama elukutse?»

Elukutse valikul võime näha erinevaid suhtumisi. On neid, kes jätkavad perekonna traditsiooni ning missioonitundest lähevad õppima sama, mida isa või vanaisa ees on teinud. Teised jälle otsivad oma õiget kohta elus, proovivad mitut ametit. Kindlasti on üheks määravaks teguriks raha. Amet peaks kindlustama igapäevase leiva. Teoloogid on vahel väga lihtlabase tööga endale leiba teeninud. Ka praegu on meil vähe neid kogudusi, kes suudavad oma õpetajale korralikku palka maksta!

Teoloogiaga on ju see imelik lugu, et ta uurib möödunud aegade Jumala kogemusi, ta tegeleb eeskätt minevikuga ning uurib, kuidas minevikus eksistentsiaalsetele küsimustele antud vastused vastavad tänapäeva inimeste ootustele. Kas nad rahuldavad meid või kas nad üldse on mõeldud säärastena, et nad peaksid kehtima kõikidel aegadel?

Teoloogi töö sarnaneb päästetöötaja omaga, ta peab prahi ja rusude alt väärtusliku välja tooma. Ajaloo tolmu ja prahti eemaldades peab ta jõudma tõeni. Seega teeb ta ajamasinal huvitavaid retki minevikku ja küsimus on, kas ta teeb seda oma lõbuks või saavad sellest kasu ka teised?

Kirikus töötades oleme näinud nii ühte kui teist. Neid, kelle jaoks on teoloogia olnud hobiks, üllas, huvitav, aga ikka kõrvaltegevus. Ja samas on meil palju näiteid sellest, et koguduse tööle läinutena peavad nad seda kõige kaunimaks ning vajalikumaks elukutseks! Nagu apostel Paulus 1. Timoteose 3. peatüki alguses ütleb: «Kui keegi igatseb ülevaatajaametit, siis ta igatseb üllast tööd.» See ülevaataja, algkeeles piiskop, peab aga olema eeskujulik inimene. Ta peab oskama kogudust õpetada, vasturääkijate seisukohti ümber lükata, õieti käituda nii noorte kui ka vanadega ning ka oma pere suhtes olema hea perekonnapea.

Nõnda siis ei ole ülevaataja ülemus, kubjas, vaid tõsine töömees, kel on hea maine nii omade kui ka võõraste silmis. Ja nõnda oma tööd tehes saavad ka meie koguduse õpetajad kogeda palju rõõmustavaid silmapilke, aga samas tuleb ette neid aegu, kus sa tunned end üksi ja mittevajalikuna. See mahajäetus võib minna isegi nõnda kaugele, et sa arvad, et ka Jumal on sind maha jätnud!

Meie vaimulike konverentsi päevakorras oli ühe punktina kõneks «Vaimulike kriisid ja läbipõlemine». See eeldab, et ka vaimulikke loetakse töötajate hulka, kes võivad väsida, kel on mure homse ees, kel võib olla raskusi perekonnaga, rääkimata haigustest ja muudest muredest.

Küsimusele, kes hoiab hingehoidja hinge, näib olevat lihtne vastata – hingehoidjaid on meil ju piisavalt! Kõigepealt peaks ju vaimulik ise seisma oma küsimustega Jumala ees ning nõnda otsima endale selgust. Kuivõrd palve on meie võimaluste läbikaalumine Jumala ees, siis peaks see andma meile abi. Säärane palve pole lihtsalt alistumine Jumala tahtele, vaid Jumalaga nõustumine, Tema tahte omaksvõtt.

Meie 2006. aasta loosung tahab meid julgustada ja meile abiks olla, kui ta ütleb: «Ma ei lahku sinust ega jäta sind maha» (Jos 1:5). Aga samas maksab ka meie kohta see, mida Jumal ütleb Joosuale: Ole vahva ja tugev! Ära kohku ja ära karda, sest Issand, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!

Kui me siis palume, et Issand saadab oma rahvale rahu ja pühitsust, usku ja armastust, siis saavad ka meie ametiga seotud probleemid lahendatud. Kandku meie üllas ametis tehtud töö kaunist vilja!

Kuno Pajula,
peapiiskop emeeritus