Algav aeg sobib oma meele muutmiseks

Kui te aga paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad. (Mt 6:16)

«Kui te aga paastute»? Neid sõnu lugedes võib meie aja inimene arvata, justkui peaks Jeesus paastumist mingiks pooljuhuslikuks nähtuseks, mis võib, aga ei pruugi, ühel heal päeval inimesele pähe tulla ette võtta. Umbes et «kui miskipärast peaks juhtuma, et te paastute, siis …»
Nii mõnelegi meie kaasaja eestlastest seostub paastumine ennekõike paastulaagrite ja peente dieetidega, millega tegelemiseks huvi ja mahti leiavad vaid vähesed.
Evangeeliumi laiemalt vaadates aga avastame, et Õnnistegija asetab paastumise ühte ritta almuste andmise, palvetamise ja kaasinimesele andestamisega – ristiinimese usuelu kesksete väljendustega. Ta isegi andis meile selles eeskuju.
Kui nüüd oma elu selle peegliga kõrvutades peaks meile selguma, et oleme olnud pisut ühekülgsed Issanda käsusõnade hulgast valima, siis tuhkapäevaga algav 40päevane nn suur paast peaks olema küll õige sobiv aeg neis asjus oma meele muutmiseks. Ja kes teab, ehk osutub see võõristust tekitav asi lähemal uurimisel sugugi mitte nii hirmsaks.

Paastuajale saab vastu minna kahesuguse suhtumisega. Üks võimalus on kandavõetud paastureeglis, olgu see milline tahes, näha eelkõige millestki ilmajäämist.
Teine, ülevam viis aga on näha siin võimalust ja armuandi, mida tänuga tarvitades saame vaimulikult kasvada, uueneda Kristuse sarnasuse suunas ning vastu võtta Jumala mitmesuguseid armuande.
Paastumist soovitavad pühad isad ka kui head ravimit liigse enesearmastuse pahe vastu. Vabatahtlik loobumine heast millegi veel parema nimel on ühtlasi suurepärane vahend parema enesetundmise saavutamiseks – selle avastamiseks, kui tugevalt harjumused meid mõjutavad.
Paastureegli pidamine on võrreldav sõdurite harjutamisega lahinguks või sportlaste treeningutega võistlusteks valmistumisel. Kuidas saab loota patu ahvatlustele raskel hetkel vastu seista inimene, kes pole end väiksemates asjades järjepidevalt treeninud ning oma vaimulikku elu Jumala läheduse ja tahte otsimisega edendanud?
Issand valmistus oma avalikuks tegevuseks 40päevase paastuga kõrbes. Meiegi oleme kutsutud aasta tähtsündmuseks – ülestõusmispühadeks – valmistuma võimalust mööda argimelust, meelelahutusest ja elumõnudest eemaldudes ja oma kutsumust ning võimalusi vaagides. Nii nagu vähemalt sügise hakul tuleb igal aastal oma maja korstnad ära pühkida või nagu laupäevaõhtul paljudes kodudes traditsiooniliselt sauna köetakse, on paastuaeg ristirahvale eriliseks südame puhastamise ajaks.

Kasinusega – nii paastuaegse kui igapäevasega – on muidugi oluline jääda mõistliku jumalateenistuse raamidesse. Pühad isad tunnistavad, et eriline paast ja valvamine on täiesti kohane tugevale ja tervele kehale. Selle kaudu värskeneb ja virgub teadvus.
Teisalt aga võib liigne kasinus keha nõrgendades kaotada ka kasinuseks vajaliku reipuse ja värskuse. Sestap on oluline ära tunda oma keha ja elukutse vajadustele kohased piirid ja võimalused. Paastumine ei tohi muutuda piinaks, mis paastujat vaimselt ägama ja ihu poolest põdema paneb. Kui paastuja ligimestele nähtavalt oma ettevõtmise käes vaevleb, on midagi juba nihu läinud.
Algajal paastujal võiks mõistlik olla mitte hakata leiutama jalgratast, vaid katsuda esmalt toime tulla tavapäraste paastureeglitega: piirduda paastuajal ühe korraliku söögikorraga päevas (vajadusel hommikul ja õhtul pisut keha kinnitades, ometi mitte küllastustunde tekkimiseni) ning kolmapäeviti ja reedeti lihatoitudest loobuda. (Pühapäeviti loomulikult ei paastuta, kuna see on Kristuse ülestõusmise püha rõõmupäev.)
Ent loobumise kõrval peab olema ka n-ö positiivne programm: tavapärasest enam aega palveks, vaimulike raamatute lugemiseks, mõtlusteks jne. Loobumisega kokkuhoitud aeg, energia ja raha tuleks kulutada sihipäraselt.
Paastuajal kirikutes kasutatav violetne liturgiline värv on lisaks patukahetsusele ühtlasi ka kuninglik värv ning meenutab meile, et oleme Kristuses saanud vabaks kaduvuse ja surma, patu ja kuradi orjusest. Meid on tehtud kõigeväelise Jumala kuninglikeks lasteks.
Maailmas, kus domineerib kuulutus «Osta seda! Rohkem! Nüüd suuremas pakendis! Osta sagedamini! Osta kohe!» ja kus inimesi aina enam armastatakse defineerida selle järgi, mis neil on, mitte selle järgi, kes nad on, on enese harjutamine kadumatu eelistamiseks kaduvale ehk olulisemgi kui varem.
Toomas Nigola,
Põlva koguduse õpetaja