Äkki on kogu inimkonna loomine äpardunud?

Kirikus öeldakse, et praegu on armuaeg. Inimesel on veel aega muutumiseks, Jumala poole pöördumiseks. Tal on aega veel hakata uskuma ja pöörduma ära kõigest halvast ja kurjast. On öeldud ka, et maailm on kurja käes. Ja kui me praeguse maailma peale mõtleme, siis on sellel ütlusel tõe jumet.
Sest me lõhume arutult ja järjekindlalt keskkonda, kus elame: saastame õhku, vett, mulda. Ilmselt on maailma allakäik juba pöördumatu. Vett napib, nälgivad inimesed ahastavad ja võitlus käib juba ka energiaallikate pärast. Maailma ehk päästaks, kui leiaksime energiaallika, mis kaotaks nafta- ja gaasivajaduse. Otsitakse, kuidas energiat toota mereveest, kuid kas jõuame selle saavutamiseni enne hukku?
Armuaeg. Kas on veel jäänud aega, mil võtame aru pähe ja loobume hävitamisest, saastamisest, maailma kuumaks kütmisest? Või on armuaeg lõppenud ja enam pole midagi parata. Kui teoloogiliselt öelda, siis oleme mitte Jumala armu all, vaid tema viha käes. Ja viha saab raevuks ning meid pühitakse minema maa pealt nagu prügi.
Võib-olla tõesti oleme vaid katseloomad. Me ju katsetame erinevate vedelikega, katsetame loomadega ja ka inimeste peal viime läbi katseid. Võib-olla elu on üks suur eksperiment ja inimene selle eksperimendi üks osa. Ja kui katse on lõppenud, siis visatakse katseloomad minema. On hüpotees, et inimkond on nagu suur loomaaed. Aga kes on siis loomaaia valvurid? Või oleme tapaloomad nagu sigalas?
7,7 miljardit inimest – see on hirmus arv, meie mõistus ei suuda haarata sellist arvu. Meie tutvusringkonnas on vähe inimesi, sest me lihtsalt ei suuda oma lühikese elu jooksul olla tuttavad kogu inimkonnaga. On liikumisi, mis hoiatavad meid, korraldatakse ka protestimarsse maailma rüüstamise vastu, kuid see ei pidurda inimkonna allakäiku.
Kes siis süüdi on? Äkki kogu inimese loomine on äpardunud? Ja ainus tee on asendada praegune inimkond uue tõuga, kes oleks meist mõistlikum. Võib-olla unelm Uuest Maast ja Uuest Taevast tähendab ka unelmat uuest tõust, kes ei sarnane millegagi meist?!
Igatahes praegune olukord ja teekond ei ole n-ö jätkusuutlik, me oleme kuristiku äärel ning tuleb aeg, kus variseme kuristikku. Jah, armuaeg on lõppenud – on alanud uus aeg, kus valitsema hakkavad kaos ja meeleheide, kus abitult vaatame oma rõõmutu tuleviku suunas ja lõpuks peame alistunult nentima, et oleme olnud asjatult siin maa peal, oleme mõttetud olevused, kes on ära teeninudki karistuse – surmaotsuse. Siin ei aita enam humanism, mis keelab surmanuhtluse ja püüab olla inimlik. Lõpuks ikkagi peame kasutama jõudu, et inimkonna amokijooksu vähemalt korraks peatada, aga mitte kauaks, sest lõppjaam paistab.

 

 

 

 

Jaan Tooming,
lavastaja