Ajalugu asub meie sees

Sündmused on vaid siis sündmused, kui jätavad inimesse märgi. Halva või hea – kuidas kunagi. Mõeldes veerandsaja aasta tagustele päevadele, meenuvad mulle mitte niivõrd toonased tegevused, kuivõrd hingeseisundid. Augustipäevad 1991 tekitasid sama valusat ärevust kui Vilniuse veresaun jaanuaris. Olin juba nii kuulnud kui näinud, kuis kurjuse impeerium heaga taganeda ei taha.
Kord kirjutas leedu poeet Alfonsas Maldonis: «… Aga hangub valu südamesse … / Olen ma siis unustanud tõe: / üheainsa verepiisa vastu / väheks jääb ka pisaratejõest … / Kostab sosinat: «Et ei iial korduks! … / Verega on makstud rahu eest. / Elu pole muinasjutt, kuid võrsub / timukale tapja käsi veel.» (Minu tõlge – I. V.)
Kurb, ent inimlik ahnus ja suurriiklik valitsusiha pole kuhugi kadunud ega vist kao. 19. august 1991 oli esmaspäev. Kuid ma ei istunud ajalehe Lõunakaar toimetuses, kus paar aastat töötasin, vaid olin Obinitsa kirikus. Mu kodupaiga Issandamuutmise õigeusukirik peab iga aasta 19. augustil nimepüha, ühtlasi Jablotšnõi Spasi ehk õunte õnnistamise püha. Sellest sõnast spas ongi tulnud kohalikele ainuteada paasapüha nimetus.
Kui poole kõrvaga hommikul ehk kuulsingi, et Moskvas võttis võimu mingi erakorraline komitee ning NSVL president Gorbatšov on Krimmis Foroses suvilas haige (?!), polnud kirikupühalistel tahtmist sündmusi ennustada. Vaid siis, kui ristikäik ümber kiriku lõppes ning rahvas kalmudel omaste (nii surnute kui elavate) seltsis juttu ajas, ütles keegi: «Kuulsin autoraadiost, et Pihkvast liiguvad tankid Tallinna poole …» Hiljem teadsime, et need polnud tankid, aga mis vahet – lahingu-sõjamasinad ikkagi.
Mu sõber Georg Pelisaar oli tol päeval Eesti Raadio korrespondendina Tallinnas, aga jõudis enne õhtut tagasi Põlvasse ning järgmisel hommikul sõitsin koos temaga Valgjärvele, kus ta pidi uurima eetrissemineku olusid Eesti kõrgeima tele-raadiomasti kaudu.
Mu mälu järgi olid sinna juhatavad suunaviidad maha võetud, nii et ükski dessantväelane seda masti ei «külastanud». Mäletan raadiolevi asjatundjate Aadu Jõgiaasa ja Enn Kalve kinnitusi, et Valgjärvelt taheti edastada Eesti sündmusi maailmale NSVL piiri taha, juhul kui mujalt võimatuks osutub.
1989. aasta 23. augustil seisime Balti teel, mis andis meile kindlust ja julgust. 1991. aasta algas verisena nii Vilniuses kui Riias, kuid ei tapnud vabadustahet. Juunis 1991 nägin Luhamaa tolliputkat, plekiga üle löödud soojakut, kuulidest auklikuna. Relvadeta kodukaitsjad Eesti-Vene kontrolljoonel olid ettenägelikult metsa varjunud, kui Riia OMON piiripunkti ründas.
Metslane viskles agoonias. Tollesama 1991. aasta lõpus 25. detsembril astus tagasi NSVL esimene (ja viimane) president Gorbatšov, järgmisel päeval aga lõpetas ülemnõukogu NSVL volitused. Meid valdas kergendustunne – saime ometi lahti väevõimuga sõlmitud liidust.
Kuid kergendustunne ei saanud kesta: algas seni toimiva majanduse mahaparseldamine, krahmamine, teistest «ilusamate ja paremate» rikastumine, omaste reetmine, üksnes läände vahtimine ja sinna suunda sabaliputamine. Unustati kiiresti need, kes Eesti Vabariigi taastamisel relva hoidsid või ka relvata olid valmis oma maa ja vabaduse nimel lahingusse minema.
Need aga, kes end toona nurga taha peitsid, astusid peagi esile, võtsid võimu ning asusid koguni ajalugu oma huvides kirjutama. Keegi tunnistas toda aega meenutades kibedalt: «Rahvuslikest ideedest, rahvuslusest ja patriotismist ei tohi enam iitsatadagi. Sõimatakse natsiks. 1991. aastal Toompeal või raadiomaja juures olles poleks isegi kõige jubedamates unenägudes suutnud ette kujutada midagi sellist, missuguseks meie riik tänaseks on kujunenud.»
Tõepoolest: eestlus oleks nagu mingi häbiasi; sajad tuhanded töötavad väljaspool oma kodumaa piire; iive on suures miinuses; lõhe maa ja linna vahel teeb haiget; rikkuseks peetakse vaid varakust, mitte vaimsust.
Mis aitaks halbu omadusi inimloomusest välja rookida? Peaksime sellele mõtlema iga päev. Ja samas julgelt tegutsema. Muidu ei jää Eestit.
Tean, et väga paljud meist palvetavad Petserimaa ühtsuse ja õigluse nimel. Ja, Jumal tänatud, siiani pole allaheitlikult reetlikud poliitikud saanud Tartu rahulepingut prügikasti visata, püüdes seda küll aina teha. Hea ja halb on elus läbisegi. Ärevate aegade pluss on see, et neil aegadel näeb inimesi selgemini, tulevad esile kas argus või julgus, paistavad silma vaimsus või siis tuimus.
Ükskõiksus tähendab allaheitlikkust kurjale. 1991. aasta augustipäevadest on küll möödas veerand sajandit, kuid julgus, eneseohverdus, kodumaa-armastus jäävad ka tulevaseks veerandsajandiks hindamatuteks väärtusteks. Loodan, et aeg pühib – enamasti ikka me eneste kätega – halva ja võltsi.

 

 

 

 
Ilmar Vananurm,
petserimaalane