Ajakirjanikuks Jumala armust

On kaks tera, kas teha igapäevatööd põhimõttel «midagi peab ju tegema, et leib lauale jõuaks» või on see kantud sisemisest missioonitundest maailma paremaks muuta. Eesti kultuurilukku sügava vao kündnud Anton Jürgenstein (1861–1933), kelle 150. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil ma laupäeval käisin, kuulus nende hulka, kes käsitlesid oma igapäevatööd seoses heaks kodanikuks ning ristiinimeseks olemisega. Kaasaegsete hinnangul oli töökus Jürgensteinil loomuses. Niisama nagu täpsus, sõnapidamine ja väga hea, otse entsüklopeediline mälu. Seda nõudis ta endalt, seda eeldas oma lähedastelt. Sellist vaimsust hoidis ta oma kodus, kus kasvas seitse last, kellele isa soovil hea haridus ning avar maailmapilt anti. Polnud toona sugugi trendiks, et vanemad kodus laste ees ja koos nendega «maailma asju» arutasid.
Konverentsi «Sissevaateid eesti ajakirjanduslukku» korraldas korporatsioon Filiae Patriae sooviga pidada meeles oma kahe asutajaliikme isa Antor Jürgensteini üldrahvalikke teeneid (Jürgensteini kuuest tütrest kuulus esimesse naisüliõpilaskorporatsiooni kolm). Eesti Rahva Muuseumi direktor Krista Aru nimetas Jürgensteini ajakirjanikuks Jumala armust, kes oludes, kus ajakirjanikuks ei õpitud, rakendas lehetöös kõrgemalt saadud andeid sooviga «midagi ära teha». Jürgensteini algatusest on mitmed põhimõtted tänapäevani hea ajakirjanduse vundamendiks. Näiteks et kommentaar tuleb hoida lahus ülevaatest. Tunnetades sõna jõudu nõudis Jürgenstein, et ajakirjanik peab vastutama iga väljaütlemise eest. Aktuaalsena kõlab tema veendumus ajakirjanikust kui haritlasest ja avaliku elu tegelasest, kes hoolimata ajast või kohast peab käituma oma ametist lähtuva väärikusega. Olles ise väga kriitiline (oluline ongi tema roll kirjanduskriitikuna), olnud tema kriitika alati konstruktiivne, mitte lammutav, ja seda möönsid isegi tema vasakpoolsed vastased.  
Jürgenstein oli Eesti riigi-, kirjandus- ja hariduselutegelane, keda kõige enam teame tema ajakirjandusliku tegevuse poolest.
Liina Raudvassar