Ahistamise ja ahvatluse ühiskond

Kui mõelda, kuidas on kristlasi kristlastena ja kirikut kirikuna proovile pandud viimase kahe aastatuhande jooksul, siis võib üldistades öelda, et laias laastus on kristlased elanud kahte liiki ühiskondades. Asjad võivad olla hästi mõlemas, kuid kui ühiskond (maailm) neile survet avaldab, siis teeb ta seda kas ahistades või ahvatledes.

Ahistamise ühiskondade alla kuuluksid sellised ühiskonnad, kus kristlaseks olemine hõlmab endas riski kaotada elu, vara või staatust ühiskonnaliikmena ning puhuti ka otsest vastasseisu tagakiusajatega, kes püüavad kristlast veenda või sundida usust taganema. Surve all on ka kirik, kellel puudub seaduslik kaitse ning ühiskondlikult tunnustatud avalik roll. Sellisteks ahistamise ühiskondadeks võib pidada esimeste sajandite Rooma impeeriumi, 20. sajandi totalitaarseid ja ateismi edendavaid režiime või ka tänast Hiina Rahvavabariiki (ehkki viimast teatud mööndustega, sest seal on kahte liiki kristlust – põrandaalust ja ilma legaalse kaitse ja avaliku tunnustuseta ning ametlikult sallitud ja suures osas ka valitsuse poolt kontrollitud kristlust).
Ahistamise ühiskond on üldjuhul mittekristlik, ehkki ajaloos on olnud ka olukordi, kus üht liiki kristlus on olnud ahistatud teist liiki kristluse poolt: nii ahistati hereetikutena paljusid neid, kellest pärast 15. sajandit said tunnustatud protestandid, või hiljem kiusati puhuti taga katoliiklasi protestantlikus ja protestante katoliiklikus ühiskonnas.
Ahvatluse ühiskond on aga selline ühiskond, kus kristlasele kristlaseks olemise ning kirikule kirikuks olemise pärast otsest survet ei avaldata. Ahvatleda saab kristlast väga paljude asjadega (vara, seks, tunnustus jne), kirikut kui institutsiooni aga peamiselt võimu, staatuse ja ressurssidega (seksi suhtes on kirik kui institutsioon oluliselt immuunsem kui üksik kristlane). Ega staatus, võim ja ressursid halvad ole, kuid nad võivad osutuda komistuskiviks kirikule samamoodi nagu liigne keskendumine maistele asjadele kristlase jaoks.
Kui olen teiste kristlastega arutanud, oleme üldiselt jõudnud järeldusele, et kristlane olla on ahistamise (ehk oli näiteks ka nõukogudeaegses) ühiskonnas ilmselt lihtsam (ehkki ohud ja riskid olid suuremad), sest väljakutsed ning usule truuks jäämise ja ususalgamise piirid on selgemad ning ka mitmed ahvatluse ühiskonna kiusatused (staatuse, võimu ja ressursside järele) on sisuliselt olematud (pole probleemiks). Ahvatluste ühiskonnas aga õigelt teelt kõrvale sundijaid õieti nagu polegi, teeraja mõlemad ääred on täis erinevaid enesestmõistetavaks peetavaid ahvatlusi (millele viidatakse palju positiivsemate märksõnadega) igal sammul ning pole näha ka piire, kus see õige teerada kulgeb või lõpeb. Tihti saadakse alles tagantjärele aru, kui ollakse ise, ahvatlusele järele andes, teelt kõrvale astunud.
«Konnade keetmisega» pidi nii olema, et kuuma vette visatav konn pidi potist kohe välja hüppama, aga kui konn panna külma vette ning seejärel mõõdukal tulel temperatuuri aeglaselt tõsta, siis ei pidavat ta toimuvast midagi aru saama. Piltlikult öeldes ei saa konn ka siis, kui lisada on jäänud veel vaid mõned ürdid ning temast saabki seljanka, mitte üksnes aru, et ta on ohus, vaid ta ei mõista ka neid, kes peavad vajalikuks küsida: «Konn, ega see ümmargune ujula pole sind ohtlikule teele ahvatlenud?» Konn küsiks vastu: «Ahvatlenud? Miks sa nii küsid? Kas sul on probleem? Oled sa ikka kindel, et see on probleem?»

 

Alar Kilp