Aeg vaimseks süvenemiseks

Hea lugeja! Käes on kirikuaasta kõige olulisem nädal. Kirikuaasta sündmustega koos elamine nõuab meilt nii teadmisi kui usku, aga seda võin küll kinnitada, et kirikuelu ei ole kunagi hall ja ühesugune, vaid ääretult vahelduv.
Kirik õpetab meid nägema aega ja tema hetkede erakordsust. Nagu hingamine tagab inimese hapnikuvajaduse ja hoiab meid elus, nii vajab ka meie vaimne inimene hingamist. Peapiiskop Jaan Kiivit sen õpetas mind kord tegema käies hingamisharjutusi: hinga kümne sammu vältel sisse, hoia siis kümme sammu hinge kinni ja hinga kümne sammu ajal välja; siis hoia hinge kinni kümne sammu jooksul ja korda algusest. Nii nagu hingamine võimaldab meil elada, nii vajame ka vaimulikku hingamist, et olla vaimulikult elus.
Kaasaegne 24/7 elustiil ei sobi kokku kristliku eluviisiga. Kirikus õpetatakse meid elama nii, et terve elu on jumalateenistus, liturgia, missa. Päev pakub meile ööpuhkust ja päevateekonda, igal nädalapäeval on oma tähendus.
Esimeseks päevaks on pühapäev, Issanda päev. Sõltuvalt inimese vagadusest järgitakse iganädalasi paastupäevi ja palvekalendrit. Katoliku ja õigeusu traditsioonis on aasta iga päevaga seotud mõne pühaku mälestamine. Ka meie kalender pakub palju mälestatavaid isikuid. Luterlus ei erine siin vanadest kirikutest, kirikuaasta ringis käime läbi terve lunastusloo.
Katoliku ja õigeusu kirikus on rohkem pühi kui luterlikus kirikus. Kirikuaasta jaguneb pühade pooleks ja pühadeta pooleks. Sõltuvalt kirikuaasta perioodist varieeruvad liturgilised värvid. Värvisümboolika on näha vaimulike riietuses ja paramentides ehk altari- ja kantslikatetes. Värvi vahetatakse vastavalt kirikuaastale: must, punane, roheline, violett ja valge.
Paastuaeg, mis algas tuhkapäevaga, on nüüd jõudnud viimasesse nädalasse. Meil on olnud aeg vaimseks süvenemiseks ja meeleparanduseks ja võimalus teha muudatused ka oma toitudes ja elustiilis. Käes on suur nädal.
Palmipuudepühal tähistasime Kristuse teekonda Jeruusalemma, mil rahvas tervitas tema saabumist palmiokstega ja hüüdis «Hoosianna Taaveti Pojale!». Suurel nädalal olen palju aastaid pidanud Kristuse surmahetkel kella kolmest palvust, kus käime läbi Kristuse ristitee (Via Crucis või Via Dolorosa) 14 peatust. Traditsioon, mis sai alguse katoliku kirikus, on nüüdseks laialdaselt kasutusel ka protestantliku kiriku praktikas. Olen seda teed Jeruusalemmas ise korduvalt läbi kõndinud. Tallinna kogudused kutsuvad ristiteele suurel reedel.
Enne ristisurma tuli Jeesusel käia läbi oma kannatuste tee, mille peatusi meenutab suure reede ristitee:
Jeesus mõistetakse surma, Jeesus võtab risti oma õlale, Jee­sus nõrkeb esimest korda risti all, Jeesus kohtub oma kurva emaga, Siimon Küreenest kannab Jeesuse risti, Veroonika pühib higirätikuga Jeesuse palged, Jeesus nõrkeb teist korda risti all, Jeesus kohtab nutvaid naisi, Jeesus nõrkeb kolmandat korda risti all, Jeesusel rebitakse riided seljast, Jeesus lüüakse risti, Jeesus sureb ristil, Jeesus võetakse ristilt, Jeesus pannakse hauda.
Viieteistkümnes peatus võiks märkida Jeesuse surnuist ülestõusmist kolmandal päeval.
Milline tohutu emotsioonide rikkus: palmipuudepüha ülistus, suure nädala tõsidus ja ülestõusmispüha rõõm. Ülestõusmispühasid on nimetatud ka lihavõttepühadeks (paast lõppes – võis taas liha süüa) ja munadepühadeks. Miks on muna uue, tärkava elu sümboliks, seda seletavad mitmed legendid. Haapsalu kirikus esitavad lapsed sellel aastal loo keiser Maxentiu­sest ja printsess Katariinast.
Liturgilisest aastast ja elust räägime noortele leeriõpetuses ja ometi ütlen leerikooli lõpus neile: leerikool on üksnes kool kogudusse, õppimine kestab kogu elu. Mind rõõmustas see, et oma lugejaid on usuliselt harima hakanud Eesti Päevaleht, kes esmaspäeval selgitas põhjalikult kirikuaasta temaatikat ja suure nädala tähendust ning eelmisel laupäeval Eesti usulist olukorda.
Õnnistusrohkeid pühi igale lugejale!

Tiit Salumäe,
assessor