Abikassa või keskkassa

Olen olnud kirikutööl enam kui kümme aastat ja rohkemal või vähemal määral tegelnud vaimulike töö tasustamise probleemidega, sealhulgas ka meie koostööpartnerite, Põhja Elbe ja Soome kiriku välisabi toel ellukutsutud palga- ja pensionikassaga. Kunagisest palgatoetuse kassast on nüüdseks saanud keskkassa, kust palgatoetust makstakse paarikümnele vaimulikule. Toetust vajavaid vaimulikke on aga tunduvalt rohkem. Keskkassa käsutuses olevad summad on väikesed ning üleüldisest palgatoetuse maksmisest ei julge unistadagi.
Palgatoetuse maksmise eelduseks on konsistooriumi ja koguduse vaheline kokkulepe ning koguduse kohustuseks on kindlaksmääratud omaosaluse summa enne vaimulikule palgaraha ülekandmist konsistooriumi arvele lähetada. Ei midagi keerulist, aga süsteem ei toimi ehk täpsemalt öeldes toimib osa koguduste puhul ühepoolselt. Keskkassa on 2010. aastal palga väljamaksmise kohustused täitnud, kuid on kogudusi (jätan esialgu need nimetamata), kellel osamaksed tegemata või osaliselt tehtud ning võlad keskkassale möödunud aastast 7 kuni 12 kuu eest. Tundub, et palgamaksmise kohustus on kokkuleppe sõlmimisega ja selle hilisema mittetäitmisega osavalt lükatud keskkassa (loe: konsistooriumi) õlgadele. Vaimulik tahab palka ja peabki oma väljateenitud töötasu saama.
Nii ei saa me kunagi keskkassat toimima, täitmaks arengukavaga seatud eesmärki maksta aastast 2017 kõigile vaimulikele palka keskkassast. Eesmärgi saavutamiseks on vajalik osapoolte senisest tõhusam panustamine. Suurendada tuleb solidaarsust ja tugevamad peavad toetama nõrgemaid. Püsivaid tulusid kinnisvaralt suunata enam keskkassasse.
Konsistoorium on sellise eesmärgi seadnud ja Tallinna arendusprojektide tulevikutulu läheb 50% ulatuses keskkassasse. Teine 50% jääb konsistooriumi enda ülalpidamiseks, sest senised sissetulekuallikad, sh kirikukassamaks, on selleks ebapiisavad. Aga kõik see on tulevik, sest iga arendusega kaasnevad laenud ning nende tagasimaksmine on lähiaastatel esmaseks ülesandeks. See, mis pangast üle jääb, saab loomulikult sisse makstud keskkassasse.
Viimasel ajal ajakirjanduses esitatud süüdistused kiriku suunas on ülekohtused: väärarusaamad kiriku suurtest arendusrahadest ja OÜ Kiriku Varahalduse hiigelkasumitest ei pea paika. Süüdistatud on ka selles, et me oma rahaga (mis tegelikult on olematu) pühakodasid ei remondi. Me tõesti ei tee seda või teema minimaalselt. Prioriteediks on keskkassa täitmine, et kindlustada vaimulikele, meie põhilistele töötegijatele, senisest väärilisemat ja konkurentsivõimelisemat palka.
Olen aga veendunud, et maksusolidaarsuse suurendamisest ja konsistooriumi jõupingutustest kinnisvara arendamisel jääb väheseks. Vaja on täiendavaid rahastamisallikaid ning siin näen reservi kogudustele kuuluvas kinnisvaras ja ühistes arendusprojektides.
Eeskujuks võiks siin saada esimene Kiriku Varahalduse ja koguduse ühisprojekt, mis realiseeriti Jõhvis Jewe büroomaja ehitamisega. Konsistoorium panustas rahaga ja kogudus maaga, elluviijaks oli Kiriku Varahaldus. Kokkulepe näeb ette pärast ehituskulude tasateenimist hoone üleandmise kogudusele, mis tähendab, et konsistoorium on saanud tagasi sinna investeeritud raha ja teeninud sellele lisaks intressitulu. Pidades silmas keskkassa tulevikku, võiks tasaarveldada kulusid ja konsistoorium saada koguduse kõrval 50% ulatuses kinnistu omanikuks. Tulude jagamine toimuks tulevikus ka vastavalt omanikusuhtele. Asja tuum on aga selles, et konsistooriumile langev tulu läheks keskkassasse.
Sellist skeemi tuleks edaspidi rakendada kõigi ühisprojektide puhul, mida arendavad Kiriku Varahaldus ja mõni kogudus ühiselt. Osaluse jagamine ei pruugi alati olla 50/50, kõik sõltub panustamisest ja konkreetsetest kokkulepetest, kuid üks asjaolu oleks kõikide projektide puhul ühine. Konsistooriumi (Kiriku Varahalduse) osalusest saadav tulu läheb palkade maksmiseks keskkassasse. See oleks järjekordne samm kiriku ühtsuse tugevdamise suunas ning tugevamate ja varakamate koguduste toetus nende heaks, kellel sellised võimalused puuduvad.

Mati maanas,
assessor