Aasta sinimustvalge lipu all

Ajaloolased ja poliitikud kirjutavad 2004. aasta ajalukku kui aasta, mil väike Eesti ühines Euroopa Liidu ja NATOga. Luterlikus kirikus jääb lahkuvat aastat meenutama Andres Põderi valimine peapiiskopiks ja uue põhikirja rakendumine. Kaotuste poolele kirjutame armastatud õpetaja Evald Saagi lahkumise. Oma võidud ja kaotused olid igal koguduselgi, olgu tähtpäevanumbriks 555 või 120. Kõik suur ja kauge, ehkki tähtis, kahvatub igaühe isikliku kordumatu elu juures. Oma kordaminekuid ja möödalaskmisi hinnates saab mõõdupuu lähtuda vaid iseendast. Rahu, rõõmu, lootust, tervist – neid jõulusoove hinges kandes teeme kokkuvõtteid aastast. Tegime meiegi toimetuses, püüdes esile tuua lahkuva aasta tegu kirikus ja mõeldes lehe parematele autoritele. Need teod võivad ehk väikesedki tunduda, aga need on meie mõõdupuuga mõõdetud.

Jäävad meelde

Kuigi nädalalehe pikkust mõõdetaksegi ühe nädalaga, on midagi lehest kestnud kauem, jõudnud raamatuni ja elab uut elu. Naatan Haameri vastilmunud raamat «Jäljekuld» koondab kolmel viimasel aastal Eesti Kirikus ilmunud pildipalveid ja selle raamatu ilmumise tunnistab toimetus aasta teoks. Märkimist väärivate tegudena nimetati Urvaste koguduse tööd väikese Heimtali kiriku taastamisel viimasel kümnel aastal; Tuuliki Jürjo «Orelimissa» loomist ja plaadistamist; hariduse vallas kirikumuusikute koolitamist Viljandis ja UIs magistrantuuri avamist; eestlaste oma vaimulikku Helsingis ja misjonäri Keenias ning Eesti Kirikute Nõukogu jätkuvalt head ja nähtavat laiaulatuslikku tööd ühiskonnas. Aasta autoritest tõsteti esile kolm nime: Monika Reedik, toimetuse mittekoosseisuline autor, kes lehele kirjutab oma põhitöö kõrvalt; tabava sõnaga kolumnist Marko Tiitus, armastatud koguduseõpetaja, kelle kohta toimetusele laekunud ankeedile lisatud kirjas kirjutas üks koguduseliige: «Meil on noor hea pastor. Hindab oma koguduse liikmeid isegi väga. Eriti vanemaid inimesi. Külastab neid nende sünnipäeval.» Kolmas on selle aasta maist Eesti Kirikus tööle asunud Mari Paenurm, rikka sõnavara ja asjatundliku materjalikäsitlusega toimetaja. Tänan kõiki lehe autoreid meile kirjutamast! Tänan inimesi ja nende tegusid, mis lehele aina uut ainest annavad!

Lootused Loojale

Aasta lõpp on toonud Tartusse toimetuse postkasti palju pühadekaarte ja rohkesti ankeedivastuseid. Tänan kõiki lugejaid ja häid sõpru kodumaalt ja kaugemaltki, kes meid hea sõnaga meeles on hoidnud. Kui mõnel jäi pühaderutus Eesti Kiriku ankeedile vastamiseks aega napilt, siis nende jaoks avaldame ankeedi uuesti ja vastuseid ootame 5. jaanuariks. Üks väga eriline kingitus saabus mulle Ruhnu saarelt. See on valgekaaneline «Katekismus ehk mida ütleb pühakiri». Lühike usuõpetuse käsiraamat läbi piibli kirjakohtade räägib meile Jumalast, usust, tunnistamisest, heast, kurjast, valgusest, tarkusest, ajast, ristist, elust, surmast, lootusest, võidust, tänust jm. Elamise rutus ja endale üha uute koormate võtmise vaevas ei jää meil aega kuulata vaikust ega mõelda aja kaduvusele, kallitele lähedastele kingime põgusaid hetki, sõbrad jäävad kui tuhande valgusaasta taha. End superinimeseks mõeldes kaob meelest Tema, kellele oma lootuse võime panna. Et see nii ei oleks, lõpetan selle aasta viimased read pühakirja sõnadega: «Issand, ole meile armuline, ole meie abi kitsikuse ajal» (Js 33,2). Ja võtke uude aastasse kaasa teinegi soov, mille ma «Katekismusest» üles noppisin: «Seepärast nüüd, et meil veel on aega, tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele» (Gl 6,10).

Õnnistatud uut aastat!
Sirje Semm