Aabits ja piibel

Olen paarkümmend aastat õpetanud teoloogiatudengitele tänapäeva eesti keelt ja pedagoogilisi aineid ning teinud seda vankumatus usus, et meie kultuuris sündinud ning täpselt normeeritud eesti kirjakeel on püha ja puutumatu. Paraku arvavad mõned usumehed teisiti ja töötavad mulle irooniliselt vastu, teatades suure seltskonna ees justkui minu kiusamiseks, et nemad kirjutavad ikkagi Piibel, Vana Testament, Uus Testament, Suur Reede, Jumala Sõna jms, kuigi ametlikud õigekeelsusnormid need kõik vääraks on tunnistanud.
Tõsi, puhtteoloogilistes tekstides on suure algustähe kasutamine veidi vabam, kuid mitte üliõpilaste lõputöödes, mis peaksid olema uurimused ja mõistagi, et siis ka igati korrektses kirjakeeles.
On kena, kui keegi midagi tähtsaks peab, kuid selle nimel ei tohi ometi rikkuda riigi keeleseadust. Suur algustäht ei tee ju kedagi isiksusena suuremaks, pigem mõjub edvistamisena. Millegi olulisust saaks rõhutada mitmel muul viisil ilma suure algustähe kultuseta, mis Eestis niigi – ka ilma teoloogilise leksikata – näotult lokkab. Näiteks on riigi tähtsaim isik president, mis ametinimetusena samuti väiketäheline on, aga seda ei taheta uskuda: ikka tehakse presidendiametist mingi erand.
Kui tähtsusest rääkida, oleks aabits kui kõigile mõeldud raamat kindlasti olulisem kui piibel, mis on oluline ainult usklikele. Kes aabitsast ei alusta, see piiblini ei jõuagi. Ent nende sõnade algustähes mingit vahet ei tehta. Taotletud on võimalikult erandivaba reeglistust.
Raamatutel on palju nimetusi (need ütlevad, millega on tegu): aabits, piibel, õpik, käsiraamat, entsüklopeedia, laulik, jutukogu, leksikon jt. Sama kehtib ka dokumentide kohta, nt liikluseeskiri, volitus, avaldus, (vana või uus) testament, leping, põhiseadus, elulookirjeldus, üürileping, jumalasõna jms. Mõned dokumendid on saanud ümber ka raamatukaaned.
Oma vigase kirjaviisiga diskrimineerib selge vähemus ilmset enamust, eirates niiviisi riigi demokraatlikke põhialuseid. Võib-olla hakkavad varsti mingeid oma keelenorme nõudma ka vangid, seksuaalvähemused, mägironijad või näitlejad? Mine hulle tea!
Kui meil on olemas juba Eesti Peavalu Selts, võiksid usutegelased asutada ka Kristliku Suure Algustähe Seltsi, sest kõik nimed, sh seltside nimed on ametlikul kujul tõesti läbivalt suurtähelised. Las see selts siis võitleb endale mingeid eriõigusi, eiramaks eesti õigekirjutuse süsteemi ja traditsioone.
Piibli enese keelt ei saa samuti eeskujuks seada, sest tõlkija(te) sõnavalik on sageli väga küsitav. Selle kohta vaid üks näide: Jumala kaudu või läbi Jumala ei sünni siinilmas küll kõige vähematki; pigem sünnib midagi Jumala abil/abiga või Jumala soovil. Aga A-st B-sse võib sõita C kaudu. Ja Jumalat läbi torgata ikka ei tasu. Küll võib rahulasse minna läbi pargi, s.t ühest otsast sisse ja teisest välja.
Ma austan neid usutegelasi, kes austavad oma kodumaad ja selle rahva loodud kultuuri ning kirjakeelt. Soovin, et kirik, kui ta tahab olla ühiskonnaosa, astuks riigiga ühte jalga, mitte aga ei komberdaks tiira-taara meie emakeeleteedel justkui mõni liikumis- või hoopis mõtlemispuudega vaegur. Ja mul on kahju nendest, kel puudub jumalik arutlusoskus ning kes keeleteadlikele inimestele haiget tegemiseks raiuvad ninatargalt mingeid ajast ja arust kaanoneid. Kuid õndsad olevat just need, kes on vaimust vaesed.

Toom Õunapuu,
keeledidaktik