Vanakese õnnistus

Lõppevale aastale tagasi mõeldes tuleb mulle meelde üks kirgas talvehommik Rapla kalmistul. Tulin just postkontorist, kuhu viisin kandideerimisavalduse Viljandi Jaani koguduse õpetaja ametikohale. Viimane nädal oli olnud pingeline – paari päeva jooksul tuli langetada otsus, mis võis muuta mu elu üsna põhjalikult. Tuttavast ja armsakssaanust loobumine ning uute olude ja inimestega kohanemine tekitab alati pisukest kõhedust, vähemasti minu puhul. Seda enam, et koguduses, kuhu ma siirduda kavatsesin, kääris mõnevõrra.
Tulin niisiis postkontorist, kõndisin Rapla kalmistul ning süütasin küünla oma õpetaja ja sõbra Evald Saagi kalmul. Kogemus ülevoolavast rahust ja kirkusest, mida tol hetkel Evaldiga vesteldes tundsin, on säilinud mus elusana tänini. Palvetasime koos Meie Isa palvet ja Evald ütles, nii nagu ikka: «Ole tubli.»
Õigeusu traditsioonis on eriline roll vaimulikel isadel ehk vanakestel, keda venepäraselt kutsutakse staaretsiteks. Piiskop Kallistos Ware kirjutab oma raamatus «Õigeusu tee»: «Staarets on inimene, kes on saavutanud sisemise rahu ja kelle ümber tuhanded võivad leida pääsemise. Püha Vaim on andnud talle tema palve ja enesesalgamise viljana vahetegemise ehk läbinägelikkuse armuanni, mis lubab tal lugeda inimsüdame saladusi. Nõnda vastab ta mitte üksnes nendele küsimustele, mida inimesed talle esitavad, vaid tihti ka neile – ja sageli palju olulisematele küsimustele – mida nad ei mõelnudki küsida.»
Staaretsi side oma vaimulike lastega on alati isiklik, vabal tahtel, äratundmisel ja armastusel põhinev. Vaimuliku isa läheduses elab õpilane täielikumalt, intensiivsemalt, viljakamalt, tunneb oma meelt kergema ja puhtamana. Piiskop Kallistose sõnadega: «Kuna staarets mõistab ja austab igaühe erilisust, siis ei suru ta maha inimeste sisemist vabadust, vaid kinnitab seda. Ta ei püüa saavutada inimese mehhaanilist kuulekust, vaid juhib oma lapsi vaimuliku küpsemise niisuguse punktini, kus nad võivad ise enda eest otsustada. Staarets näitab igaühele tema tõelist palet, mida inimene ise seni näha ei suutnud; tema sõna on loov ja eluandev, ta annab teisele võime sooritada asju, mis enne tundusid võimatud.»
Vaimuliku isa ja lapse suhe jätkub ka pärast surma, kuni viimsepäeva kohtuni. Zagorski staarets isa Sakarias kinnitas oma järelkäijatele: «Pärast surma olen ma palju rohkem elus kui praegu, niisiis ärge leinake, kui ma suren. Kohtupäeval ütleb vanake: Siin olen mina ja mu lapsed.»
Haljand Udam on arutlenud, et praeguse aja üks olulisemaid usulisi vajadusi on vajadus guru ehk õpetaja järele, paraku ei suuda aga enamik ajalooliste religioonide õpetajaid selles rollis olla, tavaliselt on neil alati tähtsamat teha kui lihtsurelikuga silmast silma usuasjadest kõnelda. Minu kogemus kinnitab, et lugu pole nii lootusetu. Ka meie kirikus on neid, keda Püha Vaim on kutsunud vaimulikeks isadeks ja emadeks. Mul on ükskõik, kas nad kannavad talaari või albat, nimetavad endid õpetajateks või preestriteks või on hoopis ilmikud, pühitsevad liturgiat vana või uue korra järgi. Andku Jumal meile ka uuel aastal silmi, kõrvu ja südant neid ära tunda ja nende jalgade ees istuda – kõik muu on viimselt tühi töö ja vaimunärimine.
Marko Tiitus