Kiriku võimalused klienditeenindajate maailmas

Selle aasta frantsiskusepäeva ja rahvusvaheline diakooniakonverents olid möödunud laupäeval Viljandi Jaani kirikus kenasti ühendatud.
Eesti elu paistis aga piinlikult kätte – rahvast oli vähe, kohalviibijatest suurema osa moodustasid külalised Rumeeniast, Bulgaariast, Itaaliast ja Norrast, kes kõik on huvitatud maapiirkondade koguduste ja kogukonna sidususest.
Koguduse ja kogukonna mõtestamisele ning nende omavaheliste suhete ja koostöö paradoksidele keskendusid oma ettekannetes nii professor Rein Ruutsoo kui praost ja usuteaduse instituudi praktilise teoloogia õppejõud Marko Tiitus. Pean tunnistama, et minu meelest kuluks taoline reflek­sioon ära igas leerikursuses kõige muu olulise ristiinimese A ja B juurde. Või esialgu vähemalt vaimulike täienduskoolitusprogrammi, kui lubate, sel lihtsal põhjusel, et see annaks suurema mõttelise ühisosa meie killustunud kirikus.
Kõige muu targa ja olulise juures, millest professor Ruut­soo kõneles, tahaksin ma välja tuua tema meelsuse. Ta kõneles kiriku rollist ühiskonnas erinevatel aegadel sotsiaalteadlase positsioonilt, pidades ka tänapäeval võimalikuks, et kirik suudab üldises virvarris kogukonda ühendada ja ühiseid väärtusi esile tuua. Ehkki ma ise kipun selles mõnikord kahtlema ja küsin, kas kirik suudab neid ootusi täita ja selle juures jääda viimselt oluliste väärtuste kandjaks.
Aga Ruutsoo pidas paremat homset võimalikuks. Ta ei näinud kirikut mitte ainult dialoogi osapoolena (mida kahjuks hulk poliitikuid, sotsiaalteadlasi või muid asjamehi ei näe), vaid ka olulise suunajana. Tõsi, näited olid minevikust – nii Eestist, Rumeeniast kui Saksamaalt, kus sovetliku taaga vastane ärgas mõte 1980ndatel ennast just kirikus kogus.
Marko Tiitus keskendus oma ettekandes eri kirikumudelitele. Neis käsitleti kirikut kui institutsiooni, müstilist osadust, sakramenti, sõnumikuulutajat ja teenijat. Hea on teoorias need välja tuua, ehkki n-ö puhtaid tüüpe on igapäevaselt raske leida. Kindlasti on praegu suur hulk neid, kes ootavad kirikult teenimist. Siinkohal meenub mulle jälle Henn Mikkin, hea õppejõud ülikooli päevilt, kes abistavate elukutsete puhul tõi välja ka uue, n-ö tõlkefunktsiooni, sest need, kes abi vajavad, ei saa üldse aru, et neil on probleem või milline on selle probleemi olemus.
Kuidas siis tõlkida hingeõndsuse vajalikkust tänapäevasesse keelde? Ma ei tea veel täpselt, aga teen endaga tööd, et oleksin mõistetav.

Mari Paenurm,
Eesti Kiriku toimetaja