Nii palju on veel teha

Erilise rahuloluga võin kinnitada, et möödunud nädal oli minu jaoks imeline ja kogemuslik. Juba esmaspäev andis kogu nädalale õige tooni või heli kätte. Seda võib nii öelda küll, sest toimetust külastas maestro Roman Toi. Tema särav huumor, elurõõm, elutarkus ja -kogemus haaravad kuulaja jäägitult endasse ning kõik argine on justkui pühitud.
Täna nädala eest oli 80. sünnipäev teisel austatud mehel, emeriitprofessor Helmut Piirimäel, kes rääkis Vikerraadios, kuidas ta õppis Vana Testamenti ja ajalehest Hispaania kodusõja uudiseid veerides lugema. Kuigi tema taluperemehest isa mõtteis mõlkus soov, et pojast saab talle ameti poolest järglane, tõmbas Helmutit rohkem teaduse poole, avastamaks teadmisi Loojast. Teoloogi temast ei saanud, ent oma tõekspidamistele kindel ajaloolane küll. Raadiole antud intervjuust jäi aga kõrvu kõlama lause: «Nii palju on veel teha.»    
Imeliselt soe ja päikseline neljapäev leidis mind aga hoopis Iisakust, kus elab lahke ja tore rahvas. Sealset organisti Judith Kulveret tunnevad ilmselt paljud. Iisakus ei saa käia temaga kohtumata, tema isik ei jäta kedagi ükskõikseks. Kui palju erinevaid mälestusi, armastust, hoolimist, ka valu on temasse talletunud. Judithilt on palju õppida.
Septembri teine pühapäev kanti hiljuti riiklike tähtpäevade nimistusse kui vanavanemate päev, et väärtustada vanavanemate rolli lastelaste kasvatamisel. Ühtlasi on see austusavaldus meie eakatele inimestele.
Roman Toi on kord oma kõnes öelnud: «Noorus on peegel, milles vanem generatsioon ennast uuesti näeb. Ärge nurisege peegliga, kui selles nähtav pole alati meelt mööda. Noorus on nagu fotokaamera. Ta registreerib ainult seda, mis tema läätse ette jääb. Hoolitsegem siis, et ülesvõetav motiiv oleks sobivaks eesti pildiks ilmutatav.» Sama kehtib praegu ka meie kohta, kes me hakkame teatepulka üle võtma.
Rita Puidet