Suve nukker lõpp on käes

Kahe nädala pärast suubume sügisesse. Mida hirmutavat see aastaaja vahetus vähemalt pooleks aastaks kaasa toob, teame me kõik oodata. Ja kui näiteks esimesel sügispäeval lõdisedes veel kütmata kivimaja korteris istume, meenutame heldimusega 30kraadiseid suvepäevi ja pärani aknaid, kust ainsatki tuulepuhangut sisse ei tulnud.
Meie ebaõiglaselt lühike suvi sunnib inimestele peale suure koormuse ja kiiruse. Tarvis on jõuda mitmesse kohta ja teha lühikese aja jooksul ära asju, mida soosib vaid suvi: külla sugulastele ja sõpradele, suveetendustele, mere äärde, matkama, metsa, aiatöödele… Nagu üks põgus viiv, ja möödas suvi ongi.
Seekordne suvi andis siiski hea võimaluse tõeliselt puhata. Kui ühel juulikuu päeval helistasin kolleegile ja jutt suviste tegemiste peale läks, ütles ta, et nii kuum on, et jõuab vaid puhata. Tõsi see oli. Teadupärast on Eesti Kiriku toimetus juba aastaid majanduslikel kaalutlustel olnud juulikuus kollektiivpuhkusel. Sama teed on läinud ka mitmed teised nädalalehed, nagu Sirp ja Õpetajate Leht. Puhkus ei tähenda ajakirjanikele alati aga puhkust ja kodusistumist.
Kui ma Vormsilt tulles otsustasin Tartusse tagasi sõita ringiga, valisin esimeseks peatuskohaks Lihula. Tõelise elamuse osaliseks sain Kaido Saagi vanavara- ja antiigipoes. Mind paelus seal leiduva vanavara rikkus ja ühe mehe entusiasm. Kaido Saak ütles end emotsioone ostvat ja müüvat. Mida muud meiegi oma põhjamaisest suvest otsime kui elamusi ja emotsioone. Sestap tormame ühelt ürituselt teisele, ühest paigast teise. Et jõuaks kuldse suve elamused kokku koguda ja endasse konserveerida. Pikkadeks ja pimedateks talvepäevadeks.
Eesti Kiriku lugejatele on oluliseks emotsioonide allikaks ühisreisid. Käisime selgi suvel Kuremäe kloostris ja põhjarannikul ning nädalasel reisil Prahas ja Tšehhimaal. Kui arvata juurde veebruarikuine Egiptus ja novembris ees ootav Iisrael, siis võime kõnelda tõelisest sõprade ringist, kes lehe ümber koondununa avastavad koos kauneid paiku ja kauget kultuuri.
Suvel kohtusin taas oma vanade klassikaaslastega. Olime seekord külaliseks klassivennal Härjanurme kalatalus. Suvekuumus oli kalad tapnud ja 95% veeasukaist tõmmati tiikidest välja. Kalakasvatuse mitmekümne miljonilisest kahjust tõsisemat muret tundis klassivend tema juures tööd saanud 12 inimese ja nende pere pärast. Töötuse mõju väikeses maapiirkonnas laieneb enamale kui ainult töö kaotanud inimesele.
Teine klassivend oli suve peale lausa pahane ja igatses talve. «Toasoojus on ainuke asi, mida ma saan ise kontrollida. Lähen kuuri, toon sületäie puid, panen need ahju. Tuli lõõmab, ahi annab sooja. Elul hoopis teine minek.»
Olen suve jooksul kolmel korral püüdnud Tartu-Tallinna trassilt maha keerates minna Põhjaka mõisa söögituppa sööma. Ei ole õnnestunud, kohad on alati täis. Viimasel korral sattusime sinna lausa pulmaseltskonna saabumise ajal. Samas oli üks bravuurne proua, kes kindlameelselt nõudis toitlustamist. (Nagu Lia Laatsi kehastatud proua kultusfilmist «Siin me oleme», et meie oleme Tallinnast ja me maksame.) Nad tulnud nimelt Tallinnast varem välja, et siin süüa ja jõuda Kurgjale. Seal sai näha suve üheks menukiks osutunud, Roman Baskini lavastatud «Iha jalakate all». Olen kuulnud, et etendusele sõideti tõeliselt tormi ja inimesed olid valmis seisupiletite eest, praktiliselt etendust mitte nähes ja vähe kuuldes, kohal viibima.
Aga Põhjakasse sööma mineku vihje andis mulle konkurenti kartmata Anna kaupluse-kohviku pidaja Ego Hallika, Anna koguduse liige. Nii olengi oma kohvipeatuste kohaks valinud Anna kaupluse, sest uus tee Tartust Tallinna viib nüüd kõigist endistest söögipeatustest mööda. Pealegi saab Annas osta ja lugeda Eesti Kirikut. Ja sügisel ongi õige aeg mõelda tubasema tegevuse ja lugemise peale. Ka Eesti Kiriku tellimise uuendamisele. Kuni 1. oktoobrini kehtivad veel vanad tellimishinnad. Tellid lehe kroonides, kätte saad ja loed siis, kui maksevahendina käibib euro.

Sirje Semm,
Eesti Kiriku peatoimetaja