Puhkus Eestis – ja meedia ei maganudki

Juba hulk aastaid püüan ennast rahvusringhäälingu abiga kursis hoida, mis Eestimaal sünnib. Hommikuse inimesena on nii mõnus varakult tõustes saada maakondlikest lehtedest kas või pealiskaudnegi ülevaade, et siis vajadusel mõnda lugu oma silmaga põhjalikumalt lugeda. On palju häid kirjutajaid ja nii palju põnevat, mis siinsamas üle künka või mere taga toimub. Nii saadki aru, kui palju meie riigi patrioote elab Virus, milliseid ökoloogilisi või innovatiivseid ideid rakendatakse Põlvamaal või mida mõtleb Hiiumaa mees aastaringsest elu võimalikkusest saarel keset turistide voogu.   
Viimased seitse aastat oleme oma perega püüdnud suvise puhkuse aegu Eestimaaga ka ise lähemalt tuttavaks saada, näha paiku, mis ilusad või muidu tähelepanuväärsed. See on olnud rikastav kogemus ning andnud võimaluse veel keset südatalvegi nähtud paikade kohta lisa lugeda või lihtsalt ilusate meenutustega ennast soojendada.
Nii ei olegi Oandu, Palade, Sutu või Sillapää lihtsalt nimed, vaid nende taga tead kohti, inimesi, sündmusi. (Olgu siinkohal öeldud, et kaks esimest paika said kohalike loodusradade tutvustamiseks toetust – nii Viru- kui Hiiumaal, Sutu lahes Saaremaal said ujumisrõõme nautida ka Rapla Riinimanda koori noored, kes on seekordse kirikumuusikafestivali peaesinejad. Ning Sillapää Räpinas ja selle külje all on mulle lihtsalt armsad, sealses mõisahoones asub lisaks muuseumile ka kohalik muusikakool ja restaureerimistööd majas jätkuvad.)
Ilma igasuguse kadeduseta tuleb tunnistada, et hulk maakondlikke lehti kajastab põhjalikult ja väärikalt ka kogudustes ja kirikutes tehtavat. Esmalt meenuvad Lääne Elu, Virumaa Teataja, saarte lehed, Sakala. Küllap seda rida võiks jätkata.
Nüüd on ka Eesti Kirik jälle igal kolmapäeval teie laual. Nautige lugemist ja ilusat suve! Ja kui teie kaev või tiik kipub juba kastmisest tühjaks jääma, siis kastke mereveega. Vähemalt tomatitele pidi see hästi mõjuma. Ma küll ei tea, kuidas sellega tervet Eestit varustada, aga…
Mari Paenurm