Kas võltslootus sureb viimasena?

Karl Marx rääkis lihtsa inimese usust kui võltsteadvusest, teised teadlased ja mõtlejad on seejärel arvanud, et mõistuspärane teadmine taandab usu. Et usk on kui ahelad, mis ootavad kõrvale heitmist. Tõeliselt elav inimene usku enam ei vaja.
Tema elu on mõttekas ja tõeline, õnnelik ja ka lootusrikas mõistuspäraselt. Sedalaadi mõtted pole tänaseks ühiskonnast kuhugi kadunud, mistõttu on paslik nendel hetkeks peatuda.
Kuidas tunda ära, millal on lootus võlts ja millal tõeline? Kui lootuse tõelisust saaks ära tunda sellest, et ta täide läheb, võiks Karl Marxi kombel tõesti hinnata inimeste lootust võltsiks või tõeliseks. Aga kas täideminek on lootuse kriteerium? Ma leian, et ei ole. Hirm ja lootusetus võivad ka täide minna.
Kas lootus on tõeline siis, kui ta on «õige lootus»? Kunagi arvasid katoliiklased protestantidest ja protestandid katoliiklastest, et teise poole usk on vale, meelepete, juhib eksiteele, on marksistlikult öeldes võlts, pole tõeline. Aga ka nii ei saa veenvalt öelda.
Kirikus üks inimene leiab mõtte oma elukogemusele kõrgteoloogiast, aga kirikumuusika ja liturgia ei kõneta teda, teisele ütleb teoloogia vähe, muusika ja liturgia aga palju. See, mis ühele on tõeline tema elukogemuses, ei anna teisele sellist kogemust.
Tavaelus võiks mõelda, et lapsed on õnn ning inimesel, kel lapsi ei ole, jääb midagi õnnest puudu. Aga leidub inimesi, kes just üksinda on õnnelikud. Välist mõõdupuud, mis peab olema inimese jaoks tema elukogemuses tõeline, seega ei ole.
Millal siis on inimese teadvus ja lootus tõelised? Ma arvan, et polegi vahet, kas teadvus ja lootus on usulised, ratsionaalsed või segu neist mõlemast. Lootus on tõeline siis, kui ta on inimesele eluks.
Lootus ei pea minema täide, ei pea olema kõigil üks ja sama. Ta on tõeline, kui inimene selles end elavana tunneb, kui ta tunneb endas samasugust seesmist tungi selles olla ja selle suunas liikuda nagu kass, kes tahab murda linnukest puu otsas.
Kass on pehme, nunnu, karvane olevus, keda on võimalik harjutada süleloomaks. Ent ta olemuses on pidada jahti. Kas te olete kunagi näinud kassi pilku, kui ta vaatab lindu puuris või puu otsas? Kass tahab linnukest nii väga. Temas lihtsalt on lootus linnuke kinni püüda. Kas see tal õnnestub või mitte, ei kõiguta vähimalgi määral ta lootust. Ka ei aja kassi sisemust segadusse see, kui koeral temaga sarnast lootust pole.
Karl Marxil on osati ka õigus. Usk võib olla inimesele võltsteadvuseks ja võltslootuseks. Ent mitte usk üldiselt ja alati, vaid selline usk, mis ei innusta olema, elama ja tegutsema, milles inimene ei tunne end tõelisena. Näiteks kui usk, mida järgitakse, on kellegi teise usk.
Winston Churchill on öelnud, et ei ole midagi halvemat võltslootusest, mida heietada on nii inimlik, aga mis kukub peagi valusalt kokku.
Teise maailmasõja ajal soovisid sõdurid tihti anda ohvitseridele, ohvitserid kindralitele ja kindralid valitsusele tegelikust olukorrast rindel positiivsemaid ja lootusrikkamaid sõnumeid. Et vältida moonutatud pilti reaalsest olukorrast ning otsustada võimalikult tõeste faktide põhjal, oli Churchillil loodud omaette ametkond, kes vahendas talle otsest ülevaadet.
Ilmselt tuli tal iga päev ja iga otsuse puhul kaaluda endas, milline valik on kooskõlas sõja võitmise tõelise lootusega. Et teha tõelisi valikuid, vajas ta tõest selgust olukorrast ja tugevat tõelise lootuse tunnetust. Viimane poleks Chur­chilli jätnud ilmselt ka siis, kui britid oleks maailmasõja kaotanud.
Tõeline lootus ei pruugi surra isegi viimasena, võltslootus sureb aga järgmisena.

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist