Koostööst ja armastavast suhtumisest

Viibisin LEADER-programmi raames koos valla esindusega kolm päeva õppereisil Lätis. Tegemist oli sisutiheda ettevõtmisega, kus iga päev kogusime palju uusi mõtteid meie valla arenguks ning heanaaberlikud suhted edenesid silmanähtavalt. Tabasin end vahel mõttelt, et kui sageli otsime koostööd ja kogemusi kusagilt seitsme maa ja mere tagant, siis ometi on siinsamas lähedal väga palju kõike seda, mida hinnata ning millest õppida.
Ent rääkides koostööst ning armastavast suhtumisest oma naabritesse, meenub lugu, mida kuulsime ühel päeval Limbažis ekskursioonil viibides. Selles linnas on kaks kirikut, mis asuvad linna keskplatsil peaaegu kõrvuti: luterlik kirik ning õigeusu kirik. Giid kõneles, et kunagi olnud õigeusu kirikus tööl preester, kes ei pidanud naaberkirikust eriti palju. Preester olnud nii kiuslik, et muretses endale väikesed kahurid ja iga kord, kui luterlikus kirikus algas jumalateenistus, asus pühamees mõnuga kõmmutama.
Nii suutis ta ära rikkuda teise kiriku jumalateenistused ning ehkki mitmeid kordi käidi talle südamele panemas, et lasku ometi elada, polnud sellest tema puhul erilist tolku. Praegu seisavad need kirikud endiselt kõrvuti ja kummalgi pole teise olemasoluga probleeme. Arutlesime hiljem selle üle, kas preester, kes räägib kirikus Jumala armastamisest, ikka ise armastab tõeliselt Jumalat, kui ei suuda armastada ligimesi iseenda naabruses.
Heanaaberlikud ja kollegiaalsed suhted on igapäevane osa meie elust. Vahel tundub, et oleme justkui koos ja ajame ühte asja. Siis aga näib, et lõhed, mis meid lahutavad, on palju suuremad kui ühine eesmärk. Erinevuste ja erisuste tõttu mõttemaailmades on aegade algusest peale jäänud olemata palju sellist, mis meile inimestena võiks garanteerida elu mõtte ning jätkuvuse. Jätkuvuse ükskõik mis suunas – olgu tegu kiriku, riigi, valla, küla või siis inimestega isekeskis. Sageli tahaks lisaks sedagi, et keegi valvaks meie üle ning annaks kätte õige suuna. Tahaksime toetust ja teadmist, et see, mida teeme ning tunneme, on õige ja hea.
Ent kui seda toetust ei tule, siis tekib paratamatult küsimus: milles seisneb see tõeline ligimesearmastus ja kui palju seda armastust õigupoolest jagub meie endi keskel ka näiteks kirikus? Selge on see, et me ei suuda iialgi armastada kogu maailma, me ei suuda oma armastuse objektidena panna ühte patta vaenlasi, juhututtavaid ja kedagi, kelle ideoloogia meie omale ei vasta. Aga äkki saame siis vähemalt uskuda, et meil see toetus on? Usk on maailma muutnud aegade algusest saadik. Ehk läheb ka seekord õnneks?

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist