Hermeneutika apoloogia

Elu on ebakindel ja seepärast igatseme me kõik kindluse ja turvalisuse järele. Seda igatsust väljendab mu meelest ka Arne Hiobi arvamuslugu «Teadus allugu usule!» (EK nr 18/2010, lk 2), kus autor ütleb: «EELK põhikirjas on asjad paigas: usu ja kiriku aluseks on Piibel ja luterlikud usutunnistuskirjad. Kõik muud lepped, rääkimata teoloogilistest suundadest (liberaalid, eksistentsialistid, konservatiivid, fundamentalistid jne), peavad alluma Piibli ja usutunnistuskirjade mõõdule. Nendest ei tohi end keegi üle seada, ka mitte usuteaduses rakendatav ajaloolis-kriitiline piibliseletus, sest vastasel korral allutatakse primaarne sekundaarsele, tekst ja pärimus tõlgendusele.» Paraku valitseb elus lõhe soovitu ja tegelikkuse vahel.
Milles on probleem? Esmalt selles, et Piibel ja luterlikud usutunnistuskirjad ei ole võrdse kaaluga – Piibel on ikka primaarne ja usutunnistuskirjad sekundaarsed. Teiseks ei ütle õpetuslike aluste nimetamine põhikirjas midagi selle kohta, kuidas neid tekste tuleks tõlgendada ja mõista.
Kas me peaksime näiteks lugema kogu Vana Testamenti kui ettekuulutust Kristusest ja kirikust, nagu teeb seda 2. sajandist pärinev Barnaba kiri, või võime arvata, et VTs on palju sellist, mis ei olegi mõeldud kristlastele, vaid juutidele (Luther ütleb seda erinevalt kümnest käsust näiteks paljude VT käskude ja keeldude kohta), rääkimata siis tänapäevasest teaduslikust lähenemisest, mis vaatleb Vana Testamenti Iisrae­li ja muistse Lähis-Ida ajaloo ja mõtlemise taustal?
Kas peaksime mõistma Kristuse õpetust kui uut käsku, nagu tegid seda mitmed esimeste sajandite teoloogid, või kui evangeeliumi, rõõmusõnumit lunastusest, mis on võrreldes käsuga midagi kardinaalselt erinevat, nagu mõistis seda Luther? Kas me peaksime lugema ka Uut Testamenti kui seaduseraamatut, milles kõik on ühemõtteline nagu liikluseeskirjades või sõjaväemäärustikus, või võime seda lugeda kui raamatut, mis on täis mitmemõttelisi sümboleid, pilte ja metafoore, ning püüda hoomata nende tagant Jumala sõna, mis ei ole identne piiblitekstiga, vaid on (kui ruumiliselt väljenduda) selle sees ja taga? Pealegi on levinud tänapäeva Euroopa luterliku teoloogia peavoolus arusaam, et ka UTs leiduv Jumala ilmutus on vahendatud meile muistse maailmapildi kaudu ning et UT teosed ei edasta meile ainult Jumala sõna, vaid ka 1. sajandi üldist elu- ja maailmatunnetust, tollast ühiskonnakorraldust ja muud sarnast ning seepärast ei saa ka UT tõlgendamisel minna mööda ajaloost.    
Kõige problemaatilisem tundub mulle siiski Hiobi väide, et me peame järgima Piibli teksti ilma tõlgenduseta. Selline asi ei ole võimalik keele olemuse tõttu, sest juba ainuüksi sõnad, mille abil Jumala sõna on edasi antud, ei ole ühetähenduslikud ning ka nende semantilised väljad eri keeltes ei kattu (mistõttu juba iga piiblitõlge on tõlgendus).
Lisaks sellele on meil juba teksti lugema asudes olemas mingid oma eeldused (olgu teoloogilised või psüühilised), millest lähtudes me enda jaoks teksti tõlgendame. Astudes tekstiga suhtesse, s.t seda lugedes ja mõista püüdes, tõlgendusprotsess jätkub. Ja isegi siis, kui me usume, et Jumala sõna on taibatav, suudame seda taibata ikkagi vaid vastavalt oma vaimsele (loe: mõistmise) tasemele. Seepärast ei jää üle muud, kui leppida tõlgendamise paratamatusega ja lohutada end Pauluse sõnadega: «Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse» (1Kr 13:12).
Teaduslikud piibliuurimismeetodid on küll piiratud nagu kõik inimlik, aga meil ei ole ka Jumala sõna võimalik vastu võtta teisiti kui oma piiratuses ja poolikuses. Me vajame tõlgendusi ja seletusi ning hermeneutika kui teoloogiline distsipliin ongi loodud selleks, et neid meile pakkuda – kuni päevani, mil me «näeme palgest palgesse» ega vaja enam tõlgendamist ja seletamist.
Hermeneutikast ei ole pääsu.

Jaan Lahe,
teoloogiadoktor