Jumala pojad

Eesti Kiriku lugeja on saatnud toimetusse küsimuse: «Kuidas mõista Moosese raamatus öeldud sõnu ‘Jumala pojad’ (1Ms 6:2,4), kui me räägime Jumala ainusündinud pojast Jeesusest Kristusest?» Palusime vastust ja kommentaari teoloogiadoktor Toomas Paulilt.

Piibli puhul tuleb meeles pidada, et Jumalast rääkimisel kasutatakse inimmaailmast pärit sõnu, mida ei tohi võtta sõna-sõnalt.
Alustan küsimusele vastamist termini «poeg» tähendusest ja kasutamisviisidest. Eesti poeg on väga konkreetne:            
1) meesisik oma vanema(te) suhtes, otsene meessoost järglane; 2) looma otsene järglane; noor loom, lind, kala vm. Sõna kasutatakse ka ülekantult, nagu Valentin Katajev oma jutustuses «Polgu poeg», kui pärisisa ei ole teada. Liitsõnades on tähistus muidugi mõneti metafooriline – kasu-, pere-, memme-, hoora-, väimeespoeg jne.
Heebrea ben (araabia ibn, aramea bar) on palju avarama tähendusväljaga. Nii ei ole midagi imestada, et ben on Vanas Testamendis kõige sagedamini esinev sugulust tähistav sõna – esineb 4850 korda. Loomulikult on ka semi keeltes algseks tähenduseks lihane järglane (1Ms 4:17 jm), ent poegadeks nimetatakse pikemata ka kaugemaid järeltulijaid ja adoptiivpoegi. Seepärast võib evangelist Matteus öelda: «Jeesuse Kristuse, Aabrahami poja, Taaveti poja sugupuu» (Mt 1:1) ja evangelist Luukas rahulikult esitada Jeesuse kasuisa Joosepi genealoogia ning resümeerida: «see oli Seti, see oli Aadama, see oli Jumala poeg» (Lk 3:38).

Isa-poja suhe sobis iseloomustama Jumala ja kuninga vahekorda: «Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks!» (2Sm 7:14, vrd Ps 2:7 ja Ps 89:27j). Samasugune on õpetaja ja õpilase suhe – Paulus kirjutab «Timoteosele, oma tõelisele pojale usus» (1Tm 1:2). Inimesed võivad ise otsustada, kelle pojad nad on: «Te ehitate prohvetite hauamärke ja ehite õigete hauakambreid ja ütlete: «Kui meie oleksime elanud oma esiisade päevil, siis meie küll ei oleks olnud nende kaasosalised prohvetite vere valamisel.» Nõnda te tunnistate ise eneste kohta, et teie olete prohvetite tapjate pojad.» (Mt 23:29–31)

Peab möönma, et Piibli patriarhaalset keelt on tõlkes nüüdisajastatud ja seksistlik «poeg» puhuti asendatud poliitkorrektse väljendiga «laps». Näiteks, apostel Paulus ütleb: «Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala pojad (kr hyioi theu). Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud pojaõiguse (kr hyiothesias) Vaimu, kelles me hüüame: «Abba! Isa!»» (Rm 8:14–15) Või siis: «selle ajastu pojad on omasuguste suhtes arukamad kui valguse pojad» (Lk 16:8) ja «teie kõik olete ju valguse pojad (kr hyioi phōtos) ja päeva pojad (kr hyioi hemeras)» (1Ts 5:5). Et poeg ja laps on suuresti sünonüümid, võib muidugi öelda ka «valguse lapsed» (kr tekna phōtos, Ef 5:8). Mõte on mõlemal juhul väljendada piltlikult päritolu ja kuuluvust.

Kuid Vanas Testamendis mainitakse ka iseäralikke «Jumala poegi» 1Ms 6:2,4 ja Ii 1:6; 2:1 (eesti tõlkes on nendel kohtadel tekst sõnastatud ümber ja öeldakse «Jumala lapsed») ning Ii 38:7 (vrd Tn 3:25; Ps 82:6, 89:7; Ps 82:1 «Jumal seisab jumalate koguduses» Vello Salo tõlkes). Kes need on, meie ei tea. Ilmselt moodustavad taevase õukonna (Ii 15:8) ja taevase sõjaväe (Lk 2:13) inglid. Piibli inglid ei ole tiibadega varustatud õrnad ja õhulised naisolevused ega punapõsksed lapsukesed (putod), millisteks nad on saanud alles viimastel sajanditel kunsti kaasabil (pikemalt vt T. Paul, «Inglid läbi aja», Horisont 2008, nr 6, lk 36–41), vaid hirmuäratavad mehed, kellega kohtumine toob reeglina kabuhirmu – nii jõuluööl karjastele (Lk 2:9j) kui ka Jeesuse hauale läinud naistele (Mt 28:4,8; Mk 16:5,8; Lk 24:5). Aga nad võivad inimesi väisata ka inkognito, seepärast «ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid» (Hb 13:2).

Piibli aegadel ilmusid inglid inimestele reeglina noorte meestena. Kuigi Jeesus ütleb, et «ülestõusmisel ju ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse nagu inglid taevas» (Mt 22:30), näib siiski, et mõned neist langesid lihahimu küüsi ja sigitasid maapealsete ilusate naistega lapsi, kellest said kuulsad vägimehed (1Ms 6:1–4). Võib-olla just nende kohta öeldakse, et ükskord karistab Jumal karmilt kõiki, «kes hoorasid nagu need inglid ning jooksid ebaloomulike himude järgi, [—] kes ei hoidnud kinni oma päritolust, vaid hülgasid oma eluaseme» (Jd 6j).

Igatahes apostel Paulus arvestab tõsiselt võimalusega, et taevased noormehed satuvad kiusatusse ekstaasis kõnelevaid või palvetavaid naisi nähes, ning nõuab seepärast tungivalt, et naise pea ja pikad uhked juuksed olgu kinni kaetud «inglite pärast» (1Kr 11:10). Inglitesse tasub suhtuda suure ettevaatlikkusega, sest ühed eksijad kõik: «Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks» (Ii 4:18).
Ent Jeesus on «saanud ülemaks inglitest, kuivõrd ta on pärinud neist ülevama nime» (Hb 1:4). Kreeka sõna monogenēs on tavaliselt «ainus» poeg, Vulgata unicus (Lk 7:12; 8:42; 9:38; Hb 11:17). Jeesus on Jumala «ainusündinud Poeg», nagu seda rõhutab evangelist Johannes, Vulgata unigenitus (Jh 1:14,18; 3:16,18; 1Jh 4:9). Jeesus ja Tema Isa on üks (Jh 10:30). Jeesus on Nikaia usutunnistuse sõnadega «Jumala ainusündinud Poeg, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga».
Toomas Paul