Sellele, kellel on, antakse juurde…

Mt 25:29–30 on kirjalõik oma provotseeriva iseloomuga. Sulane, kes ei suuda temale usaldatud talendiga adekvaatselt toime tulla, on kõlbmatu ja väärt heitmist pimedusse. Esimese mõttena meenub linnatänaval lonkiv kodutu, kes ei ole osanud omal ajal hästi ümber käia sellega, mis tema kätte usaldati. Kogenud tugevat tagasilööki, loobus ta pingutamast ja tulemuseks on toidumenüü prügikastist. Vaevalt et Kristus, kes vaeste eest kostab, tahaks vaeseid ja saamatuid pimedusse heita. Ometi on säärane karm kirjalõik pühakirja jäädvustatud.
Veel aga tahaks küsida, kas meie kui Kristuse kiriku liikmed oleme olnud ustavad selle suhtes, mis meile on usaldatud? Olen korduvalt puutunud kokku vaimulike ja koguduse töötegijatega, kes on ära väsinud, puudub tulevikuperspektiiv ning motivatsioon millegi helge ja selgelt käegakatsutava nimel pingutada on kadunud. Aga tõepoolest, mida oleks võimalik korda saata paigas, kus elanike arv suudab vaevu tõestada, et tegemist on vallaga, kus kiriku asukoht ei ole enam keset küla, vaid kusagil kaugel ääremaal, kuhu ei jaksa minna enam ka kirikule ustavaks jäänud vanaemakesed. Kindlasti ei ole mu mõtisklus mõeldud näpuga vibutamiseks, pigem tahaks innustada avastama, et meie kätte on usaldatud midagi erilist ja kaunist.
Kas on olemas lahendus, kuidas tulla toime paigas ja olukorras, kus elu tundub rutiinne, ilma igasuguse lootusesära ja perspektiivita? Julgen väita, et see on rohkem kui võimalik. Meile on selleks antud meelevald ja voli luua uut ja head ümbritsevas keskkonnas. Siinkohal meenub üks praktiline näide. Teatavasti olen olnud kiriku teenistuses üsna ebatavalise kutsega tegelda vangide ja vanglast vabanenutega. See on valdkond, millele nii mõnigi vaimulik või koguduse töötegija eelistaks pigem väikeses maakoguduses kellalööja ametit pidada.
Olen olnud ka Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse (SRK) kui ühe vanglast vabanenute turvakodu vabatahtlik alates 1996. aastast ning näinud selle organisatsiooni häid ja halbu aegu, tõuse ja mõõnu. Seejuures olen korduvalt mõtisklenud, mis tagab ühele organisatsioonile ja selle meeskonnale jätkusuutlikkuse.
On olnud päevi, kus tuli oma külmkapis leiduvast toidupakk valmis teha ja sõpradelt rõivaid küsida, et viia midagi neile, kes tõepoolest näljas ja räbalates palju päevi veetnud. Ka neid päevi on ette tulnud, kus keegi ei usu, et sa teed head, et sinu töö on midagi väärt. Vastupidi, pigem koged, et iga sinu heategu on karistust väärt. Ometi on just ustavus, stabiilsus, tahe õppida ning koostöövalmidus loonud eeldused organisatsiooni jätkusuutlikkuseks.
Oleme avastanud, et hästi kasutatud anded leiavad laiapõhjalise tunnustuse. Kui mitmed koostööpartnerid olid veel mõni aasta tagasi üsna skeptilised SRK suhtes, siis nüüdseks võime väita, et ustavad töötegijad, kes ei pane oma talente vaka alla, on kui säravaks täheks ja usalduse sümboliks kogukonna keskel. Julgus riskida, õppimis- ja ettevõtmisvalmidus, tahe anda endast kõik ning usk oma veendumustesse viivad meid tulemuseni, kus Majaisand ühel päeval võib rõõmu tunda, et Tema talendid ei ole kaotsi läinud. Veelgi innustavam on see, et need rõõmsad tegijad, kes usuvad ja julgevad midagi teoks teha, leiavad palju poolehoidjaid, kes tahavad omakorda toeks ja abiks olla.
Uskugem Jumalasse ja hinnakem ustavuses seda, mis meie kätte on usaldatud, küll Issand laseb heal viljal paljuneda. Hinnakem kõrgelt oma seisust ja kutset ka siis, kui teised sellesse uskuda ei taha. Küll Issand tasub mitmekordselt ustavuse ja pühendumise eest.  
Soovin, et paljud ristirahva hulgast julgeks tõeliselt elada ja anda endast kõik, et kogeda sügavaimat loomisrõõmu.

Igor Miller,
vanglate peakaplan