Paastuajal taassündinu

Inimesed võivad end soovi korral määratleda vabana sündinuna ja nõnda kas või loomigi iseloomustada. Iseasi kui suur inimese vabadus sündides ja elades üldse on. Meie kiriku ajalehe taassünd sai aga võimalikuks vabaduse suhtelise kasvu ajal, suurtest lootustest tiivustatuna ja siiski paastuaja tingimustes.
Paastuaegsel režiimil elab leht ka praegu, kuid täidab juba kakskümmend aastat Issanda antud kuulutuse käsku nii, nagu oleks kogu aeg ülestõusmispüha järgne nädal.
Ajalehe taasilmumise 20. aastapäeva tähistamisel 4. märtsil sai kuulda romantilise tagasivaatava tooniga meenutatud tõsiasju paberi hankimise keerdkäikudest ja tehniliste takistuste ületamisest. Kuuldu täitis lootusega, et kui nendes oludes saadi leht taasalgatada, on meil nüüd vaid üks tee – koos kasvada ja tugevneda. Praegu oleme selle tunnistajaks, et paastuajal taassündinud leht on suutnud töötada paastuaja leivaga ning toita rahvast otsekui pidulaua paladega.
See on meeldetuletus meile, kiriku liikmetele, koguduste organitele ja vaimulikele, mitte vaadata seda tööd pealt, vaid aidata kaasa lehe kaudu tehtava töö kasvamisele nii lugemise, tellimuste kasvatamise kui ka kaastööde läbi. Lehes salvestub kiriku ja rahva jooksev ajalugu. Siin kogunevad teksti ja pilti valatuna inimeste elude, mõtteavalduste ja väärtushinnangute kaudu nii tarkus kui ka õnnistus. Talletatud tarkusel ning kogetud õnnistusel on vägi olla tuleviku arukuse ja homse õnnistuse seemneks ja pärmiks.
Kirikulehe põhiloomus on olla Jumala sõna kuulutaja, hea nõuandja ning vaimne kasvataja. Leht on paratamatult ka tuleviku kujundaja ning kiriku homse päeva ettevalmistaja. Kui rikkumata looduse üheks suurimaks väärtuseks on selle liigirikkus ja täieliku hariduse tunnuseks teadmiste, harjumuste, käitumismallide ja väärtushinnangute süsteemne mitmekesisus, siis ühe rahva ajakirjanduse tegeliku kaalu määravad tema väärt- ja aatelehed. Kirikulehe eriväärtuseks on tema eesmärgi ning missiooni ja sisurikkuse vaheline ühtsus ja tasakaal. See on tasakaal kirikus toimuvast teada andmise ning püsiväärtuste ja heade kommete õpetamise ja edasikandmise vahel.
Elame väliselt pehmete mõjutusvahendite kasutamise, infotulvast tuleneva pealiskaudsuse, tormamise, poolele teele jääva mõtlemise ning pooliku hariduse ajastul. Süvenemiseks puuduvad aeg ja motiiv.
Näen ohu märke, mis soodustab niisuguse «demokraatlikult kontrollitava» ühiskonna kujunemist, mille eneseregulatsiooni võime madaldub. Märgatav osa kodanikkonnast defineerib end «vabatahtlikult» tarbimise ja meelelahutuse kaudu, on end pankade sõltlaseks laenanud ja võib eelistada heaolu lubadusi kodanikuvabadusele ja väärikusele. Ta võib ise valida endale võimu, kes tasapisi jätab talle üha vähem vabadust, nii et ühel päeval ei saagi ümbritsevat tegelikkust enam soovitavas suunas muuta.
Meil on vajadus teed näitavate sõnumite järele, sest ühiskonnas toimub pidev võitlus vaimse tühiku täitmise, iseenda ja oma grupi unistuse sõnastamise ning teiste omade kõrvale tõrjumise nimel. Kristlastena oleme kutsutud oma eluga tunnistust andma ning töötama selle heaks, et tühikut vaimulikult positiivsega täita. Ajaleht Eesti Kirik on hääleks, mis ei sõltu moevooludest ega valitsevatest tujudest, mis on sündinud vabana selleks, et oma ajas kõneldes ammutada ajatust ja seda kuulutada. See on vastutus edastada evangeeliumi ja kutsuda meeleparandusele. Juhan Liiv on jätnud meile midagi lihtsat ja paastuaega sobivat. Luuletajaga samas rütmis hingamine aitab kaasa meeleparandusele:
Sa jäta katki, viska vanad laulud
ja vana elu, ärka unest siis!
Nad vigased on, sinu vanad laulud,
ja vigane su vana eluviis!
Peatugem ja mõelgem. See on tükk muistsest mõtteviisist, mis ka praegusel paastuajal seesmisele uuenemisele kutsub.

Randar Tasmuth,
Usuteaduse Instituudi rektor