Märtsiküüditamine rebis kodudest

Noorim ohver oli kolmepäevane ja vanim 95aastane, kes 24.–29. märtsini 1949. aastal Eestis läbiviidud sunniviisilise ümberasustamise käigus Siberisse küüditati.
Nii süütu imiku kui eluõhtule jõudnu süü oli üks: nad olid eestlased ega sobitunud viiendat aastat Eestis kanda kinnitava nõukogude võimu kavadesse. Küüditajad sõnastasid oma teo motiiviks kulakluse kui klassi likvideerimise. Et lõpuks ometi võiks õide puhkeda maapealne paradiis ehk Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit.
Nii nagu käesoleval aastal, oli ka 1949. aasta paastukuu lõpp erakordselt lumerohke. Kui keskpäevapäike andiski aimu kevade saabumisest, siis talve selgroo murdmisega ta veel hakkama ei saanud. Kaasaegsete mälestuses olid paljud maanteed ja linnatänavad, rääkimata kõrvalteedest, hangedesse mattunud ning raskesti läbitavad. Koolilapsed olid kevadvaheajal, kui ühel hommikul plahvatas väikeses külakeses Kütioru pervel pommuudis küüditamisest. Kulutulena levis teade, et Noodaskülast viidi Julius Mõõk abikaasaga ja Tsõõriku talu peremees Ernst Telk perenaise Ellaga ning viimase vaimselt alaarenenud vend Kusti. Veel viidi rahva hulgas lugupeetud Jassi talu peremees Mihkel Nassar abikaasaga. Nemad olid kulakuks tembeldatud juba mõne aasta eest ning oma kodutalust välja käsutatud, küüditajad leidsid nad sugulaste juurest Kütiorust.
Vaikiva kokkuleppe alusel korraldasid külanaised peremeheta jäänud laudaloomade toitmise. Kolhoosi, kuhu deporteeritute kariloomad pidid minema, selleks hetkeks siia veel asutatud polnud. Laia kõlapinna leidis teade lähedal asuvast Pindist, kus mõisasüdames elanud paruni abikaasa Liine von zur Mühlen, sünnilt talutüdruk Liine Kõrde, osutas küüditajatele vastupanu iseendalt mürgi abil elu võtmisega.
Märtsiküüditamise märksõnadeks olid salastatus ja organiseeritus. Viimase hetkeni hoiti plaane enda teada, et vältida põgenemist ja kõrvalehoidmist.  
Kui 1941. aasta küüditamisega püüti tugi alt lüüa Eesti riigi süsteemil, sundevakueerides riigi kaadrit, siis 1949. aastal oli see seotud riigi majanduse muutmisega. Deporteerimise ametlikuks aluseks oligi NL Ministrite Nõukogu määrus «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSV-s». Hävitada püüti kodanlus kui klass. Vähem on kõneldud 1951. aasta küüditamisest, mil väljavalituteks olid usklikud, kes Stalini asemel kummardasid oma Jumalat.
Märtsiküüditamisega, mille käigus deporteeriti Eestist üle 20 000 inimese, suures osas naised ja lapsed, löödi kaks kärbest korraga. Oluliselt nõrgenes metsavendade liikumine ning hirmuga saadi inimesed kolhoosidesse. Aeg aga ei kustuta rahva mälust mälestust toonastest hirmutegudest.

Liina Raudvassar,
Eesti Kiriku tegevtoimetaja