Kas ebajumalateenimine või respekt juurte vastu?

Vaimulike seas on viimasel ajal üles võetud teema paganlikest kultusobjektidest kiriku haldusalas. Foorumil on arutatud, mida teha, kui koguduse maa peal seisab arheoloogiline mälestusmärk ehk siis pärimuse järgi kunagine eesti muinasusu kultusobjekt. Muinsuskaitsealane seadustik nõuab aga kindlalt riikliku kaitse all olevate objektide korras hoidmist.
On tekkinud teoloogiline küsimus, kas tegemist ei ole nõudega propageerida paganlust. Kuidas peaks käituma koguduseõpetaja ja koguduseliikmed? Tõesti, rahvapärimuse ja varaste kirjalike allikate põhjal on teada, et Eestis on pühapaikadena austatud loodusobjekte: kive, puid, puudesalusid, allikaid. Muist neist asub tänapäeval koguduse maa peal, sest kristlikke kirikuid on Maarjamaa ristiusustamisel eelistatud rajada just endistele kultuskohtadele või nende lähedale.
1925. aastast on olemas muinasvarade kaitse seadus, mille mantlipärijaks praegune, viimati 2004. a täiendatud arheoloogiamälestiste kaitse seadus, mis reguleerib kultuuripärandi kaitset. Muu hulgas tuleneb seadusest nõue maa valdajale, kelle haldusalas mõni riikliku kaitse alune muistne kultusobjekt on, tagada objekti korrashoid ning huviliste ligipääs sellele. Samuti on mälestistele seadusega kehtestatud kaitsevöönd.
Kuidas siis ikkagi käsitleda kirikuaias paikneva väidetava ohvrikivi hooldamist maa haldaja ehk EELK koguduse poolt? Kas on palju nõutud, kui ohvrikivile, mille juures juba sajandeid pole paganlikke rituaale korraldatud, vaadata lihtsalt kui muinsuskaitseobjektile ning tagada selle korrashoid ja juurdepääs?
Liina Raudvassar