Pühendunud ja sihikindlad

Silmapaistvatele Eesti kodanikele teenetemärke üle andes ütles president Toomas Hendrik Ilves, et Eesti riik tunnustab inimesi, «kes annavad või on andnud rohkem, kui nõuab nende igapäevane töö», «kes teevad oma tööd suure südame ja hingega» ning «kes on pühendunud ja sihikindlad, ootamata selle kõige eest mingit erilist vastutasu».
Sõnapaar «pühendunud ja sihikindlad» tuletas mulle meelde ärijuhtimise raamatutest loetud kahte näidet loomariigist.
Näiteks tõeliselt edukad firmad on käitunud siili, mitte rebase kombel. Rebane on siilist kordades kavalam, haritum ja kompetentsem. Rebane mõistab hästi maailma ja elu keerukust ning ka käitub vastavalt – ta püüab liikuda samaaegselt mitmes suunas korraga ning vahetab pidevalt vahendeid selleks, et võimalikult ruttu täita oma soove. Siil aga taandab kogu elu keerukuse üheks lihtsaks põhimõtteks – «jama tuleb, tõmba kerra, aja okkad välja». Elu on küll keeruline, kuid siil on leidnud ühe lihtsa põhimõtte, millest juhinduda kõiges.
Pühendumine ja sihikindlus eeldab, et inimene on enda jaoks selle kõige olulisema üles leidnud ning teadlikult hüljanud kõik muu. Näiteks pühendudes abielule inimene hülgab seksuaalsuhted teiste inimestega. Mida tugevam kiindumus südames on, seda lihtsam on hüljata «kõike muud». Mida selgem on veendumus, et igapäevane töö ja mu elu kutsumus langevad kokku, seda kergem on teha omast vabast tahtest, mitte lisatasu eest, rohkemgi, kui ametikirjeldus nõuab. Nii elavad inimesed on leidnud «oma siili».
Enne «oma siili» leidmist oleme «tõmblevad rebased» – me ei tea kuigi selgelt, mis on meie koht ja kutsumus siin elus, ei taju hästi oma elutee suunda, ei erista olulist mitteolulisest, ei tea, kas ja kellega võiks koos elada…
Et me ei taju kõige olulisemat ning «oma tegelikke tahtmisi ja kutsumusi», on meil palju lühiajalisi, muutlikke ja edasilükkamatuid soove ja tahtmisi. Rebastena elades on elu üks tükkideks killustunud müra ja kaos. On küll plaane kiireks eduks ja elu nautimiseks, kuid need kaovad ja vahelduvad sama kiiresti, kui tulevad, iga uus tundub õnneks samavõrd hädavajalik kui eelmine ning tühjuse tunne sees ei vähene kuidagi.
Kui aga leiame üles «oma siili», lõpeb mõttetu tõmblemine. Mida paremini tead, mis on oluline, seda vähem pead pingutama mitteolulisest loobumiseks. Süda, mis teab, mida tegelikult tahab, ei põe enam selle pärast, et tal mitteolulist «kõike muud võimalikku» ei ole.
Teine võrdluspaar loomariigist on kilpkonn ja jänes. Kilpkonn liigub edasi rahulikult ja aeglaselt, ent sihikindlalt ja järjepidevalt. Jänes seevastu on üliaktiivne, paaniline ja kartlik. Võib-olla näitelugu idealiseerib kilpkonna, kuid arvatakse, et kilpkonn justkui teab enda sees, mis suunas liikumine on ainuõige. Kui vares maan­dub ta kilbile ja üritab teda nokaga toksida, tõmbab kilpkonn end kilbi sisse peitu ja ootab. Kui lind ära lendab, liigub loom omas suunas aina edasi.
Nii on kilpkonna ühe kuu jooksul läbitud kilometraaž kümnetes kordades väiksem jänese omast, ent jänesest jõuab ta ikkagi kaugemale. Jänes jälgib hoolega kõigi teiste loomade tegemisi.
Jänese-laadsed inimesed kardavad konkurentsi niivõrd, et oma elu elamiseks pole neil enam aegagi. Hirm vaid suretab. Kogu energia kaob neil sellele, mida teised mõtlevad, arvavad, omavad, saavutavad või teevad.
Kilpkonna jätavad kõigi teiste tegemised külmaks. Teda ei kalluta kõrvale ei kiitus ega laitus. Ta tunneb oma südame teed. Ta sammud on rahulikud ja väikesed, kuid süda on rahul ja teistel loomadel temast vaid hea meel.

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist