Palvest ja paastust

Ma jaksan ikka veel üllatuda iga-aastaste üleskutsete peale olla jõuluajal tähelepanelikum ja hoolivam, mõelda oma lähedastele jms. Aga pärast jõule? Oleme harjunud poliitikutega, kelle hoolivus tärkab just valimiskampaania ajaks, ja mõistame samas suurepäraselt, et hoolimine ja armastus saab olla üksnes püsiv ellusuhtumine, mitte kampaania. Tuhkapäeval algab nelikümmend päeva kestev paastuaeg, mil kõiki kristlasi kutsutakse üles paastuma ja palvetama. Milleks?
«Oh uskmatu ja jonnakas sugupõlv! Kui kaua pean ma teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla?» Need on Jeesuse sõnad, kui Tema poole pöördub isa oma langetõbise poja pärast, keda jüngrid pole suutnud tervendada (Mt 17:14–21). Etteheide on mõeldud mitte haigele poisile või tema isale, vaid jüngritele. Kui poisi tervendamiseks piisab kurja vaimu sõitlemisest, siis jüngrite uskmatuse ja jonni «tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega».
On oht, et praegusel maniakaalse egoismi ajastul keskenduvad nii «palve» kui «paastumine» vaid iseendale – palve minu tööde ja tegemiste kordamineku pärast, palve minu kõige lähedasemate inimeste pärast, palve minu haiguste ja murede pärast jne. Paastumistki käsitletakse peamiselt vahendina enese rahuldamiseks – ma muudan oma käitumist, toidu või millegi muu tarbimist, et minu keha oleks tervem ja ilusam ning minu elu oleks pikem ja kvaliteetsem. Isegi kui taolise enesepiiramisega kaasneb parem kontroll oma muude kirgede üle, taotletakse sellega viimselt küllastumist iseendast.
Õpetades jüngreid palvetama, alustab Jeesus mitte sõnadega minu vajadused, vaid meie Isa (Mt 6:9). Palve eesmärk on mitte minu, isegi mitte meie, vaid Isa tahte teostumine – puudutades mitte minu, vaid meie igapäevast leiba ja an-deksandmata võlgu, ründavat kiusatust ja kurja. Ka paastumine pole suunatud minule ega meile, vaid Jumalale. Paastumisest kõneldes soovitab Jeesus võida oma pead ja pesta oma nägu, et «paastumine ei oleks näha inimestele, vaid Isale, kes on varjatud» (vt Mt 6:16–18). Paastumine ei taotle mitte minu eesmärke oma elu jaoks, vaid Jumala tundmaõppimist, et Tema tahe võiks kujundada meie elu ning Tema eesmärgid võiksid teostuda. Jeesus on paastumise eeskuju. Mitte üksnes neljakümnepäevase täieliku loobumisega söögist ja joogist kõrbes (Mt 4:1–11), pühendumisega palveks (Mt 14:23) ega ka oma paastumise varjamisega inimeste ees – Talle heidetakse isegi ette, et Ta on söödik ja veinijoodik, tölnerite ja patuste sõber (Mt 11:19). Kõik Tema õpetused ja teod, viimselt surmgi taotleb vaid üht: «päästa valla ülekohtused ahelad, teha lahti ikke rihmad, lasta vabaks rõhutud ja purustada kõik ikked» (vt Js 58). Tema jumalateenistus oli tuua oma ihu Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks (vrd Rm 12:1–2).
Paastumine ja sellega kaasnevad armastusteod ei ole tingitud mitte tõusva ja langeva majanduselu järjekordsest madalseisust, mis põhjustab kannatusi paljudele inimestele, vaid pattulangemisega alanud püsivast kriisist Jumala ja inimese suhetes. Kuna paastumine pole midagi muud kui Jumalale meelepärase elu taotlemine, on see elukestev ülesanne. Mingil kindlal ajavahemikul, nt paastuajal, ettevõetavate vaimulike harjutuste või loobumisega mõnest harjumuspärasest naudingust peaksime saama aimu, milline peaks meie elu olema aasta ringi. Paast lõpeb alles siis, kui istume taevases pulmalauas.

Illimar Toomet,
Märjamaa koguduse õpetaja