Lugemisaasta mõlgutus

«Võta raamat ja loe,» öeldi mulle, kui lapsena vanematele igavust kurtsin. Kuidas saab olla igav, kui riiul raamatuid täis. Telerit meil polnud, Internetist ei osanud isegi unistada ning mängufilmid linna kinos ei vaheldunud kuigi tihti, nii oligi raamat ainsaks meelelahutusallikaks.
Katsun ka oma teises klassis õppivat poega rohkem raamatu taha suunata. Kurb küll, aga see ei õnnestu alati. Raamatud talle meeldivad, aga sellised, kus illustreeriv osa domineerib sõnalise kõrval, koomiksid ja nooremale koolieale mõeldud pildiraamatud meelisteemadel. Ka regionaalminister Kiisler, keda artikli jaoks usutlesin, kurtis, et lapsed ei loe nii palju kui nende isa samas eas. Katsusime neid õigustada, loetledes segavaid alternatiive.
Lugemisaasta propageerib kampaania korras lugemist. Massidesse püütakse juurutada hoiakut, et lugemine on nauding, mis annab nii elamusi kui teadmisi. Inimesi kutsutakse looma raamatuklubisid, korraldama raamatuvahetusi, ettelugemisi jne.
Toredaid näiteid ongi juba tuua. Kirjastus Koolibri käib Tallinna diakooniahaiglas ette lugemas neile, kes seda enam ise ei suuda. Haapsalu koguduses otsustati Piibel üheskoos uuesti läbi lugeda. Tartu Peetris kutsutakse koguduseliikmeid vestlusringi, et üheskoos süüvida värskesse Eesti Kirikusse.
Liina Raudvassar