Lipp tuules ja tules

Ülehomme tähistame oma riigi 88. sünnipäeva. Sel aastal heiskame sinimustvalge lipu iseseisvuspäeval enesekindlamalt ja uhkemalt kui paljudel kordadel varem. Eesti sportlased on taliolümpialt toonud mitu kuldset medalit ja kes teab, ehk tuleb just 24. veebruaril lisagi.

Mäletan, kuidas esimestel taasiseseisvumise järgsetel olümpiamängudel otsisid silmad teleriekraanilt Eesti lipu värve. Kuidagi imelik ja samas uskumatu tundus näha Eesti trikoloori võistlevate sportlaste nimede kõrval. See tundus kuidagi ebareaalne. Kui Erika Salumäe lõpuks pjedestaali kõrgeimale astmele astus ja kõlas Eesti hümn, oli meeleolu nii ülev, et isegi lipu tagurpidi heiskamine ei suutnud kellegi võidujoovastust rikkuda.

Jälgides nüüd Torino olümpiamängude teleülekandeid, on Eesti lipu nägemine teleriekraanil ametlikes tabelites või sadade rahvuskaaslastest pealtvaatajate kätes üsna tavaline. Sama tavaline ei ole siiski lipu heiskamine meie sportlase olümpiavõidu märgiks. Ajakirjanik Vahur Kersnaga võis nõustuda, kui ta ütles, et nendel hetkedel tunneme kõik uhkust selle üle, et oleme eestlased. Ka sotsioloog Andrus Saar tõdes, et rahva ühtsus on enim tuntav just siis, kui on juhtunud midagi hirmsat või midagi ülevat. Siis unustatakse erimeelsused ja tuntakse ennast ühise perena.

Selles rõõmujoovastuses ei saa unustada seda, mis toimub mujal maailmas, eemal olümpiamängudest. Ärevaks teevad teated rahvarahutustest peamiselt islamiriikides, kus protesteeritakse prohvet Muhamedi pilavate karikatuuride vastu, mis esmakordselt avaldati Taanis ja hiljem mitme teise riigi ajalehtedes. Korduvalt on rüüstatud Taani ja Norra saatkondade kõrval ka teiste Euroopa Liidu riikide saatkondi. Demonstratiivselt on põlema süüdatud mitme riigi lippe. Isegi kui see tundub meie jaoks võõras ja kauge mure, pole see seda mitte.

Kes ajaloost pisutki teab, sellele meenub fakt, et nii taanlaste valge ristiga punalipul kui ka eestlaste sinimustvalgel on ühine sünnimaa. Nii Tallinna kui ka Harjumaa vapil on Taani lipu värvid. Põhja-Eesti vanimad kirikud, sealhulgas Tallinna Toomkirik, on ehitatud 13. sajandil taanlaste valitsemisajal. Samal ajal kui meie tõstame iseseisvuspäeval uhkusega kõrgele oma kauni ja põhjamaistes kargetes värvides trikoloori, tallab keegi kuskil jalgade alla taanlaste Eesti päritolu Danneborgi. Palju kergem on olümpiamängudel kellelegi kaasa elada ja tema võitudest rõõmustada, kui võtta selge seisukoht karikatuuritülis. Kuidas saab keegi pidada õigeks mõne religiooni pilkamist sõnavabaduse egiidi all või vastukaaluks mõne riigi saatkonna mahapõletamist oma usuliste veendumuste kaitseks? Alles hiljuti kuulsin raadiouudistes mõiste «religioosne vägivald» kasutamist. Kuidas on võimalik ühe mõiste alla viia kokku kaks nii vastuolulise sisuga sõna!

Omariikluse sünnipäev ja kaunid olümpiavõidud ühelt poolt ning rahutud sündmused maailmas teiselt poolt annavad tunnistust, et me elame eripalgelisel ja vastuoluliselt keerulisel ajastul. Suhted eri kultuuride ja religioonide vahel on muutunud nii teravaks, et sellega kaasneb pühade sümbolite vastastikune rüvetamine ja mõnitamine.

Iga järgmine päev, mil võime heisata sinimustvalge lipu rõõmu tähistamiseks, on harukordne hetk, mida tuleb hinnata ja väärtustada, sest iial ei või teada, millal keegi võtab nõuks sedasama lippu kasutada jalamatina, nagu on juhtunud Taani lipuga.

Saatku Jumal kõigile lepitavat ja andestavat meelt ning täitku meie süda omariikluse sünnipäeval rahuga!

Urmas Viilma,
assessor