Jõulud ilma Jumalata

Umbes viiskümmend aastat tagasi pühitseti jõule ainult kristlaste juures, kirjutab prantsuse esseist Guy Sorman. Nemad panid oma maja jõuluehtesse ja läksid kogu perega südaöömissale.
Mittekristlased tähistasid uue aasta tulekut oma peo ja pillerkaariga, tegid kingitusi ja jõid end sel puhul mõnikord laua alla.
Tänapäeval on asjad muutunud. Jõuludest on saanud rahvuslik püha, kuna uue aasta vastuvõtt taganeb teisele kohale. Aga nüüdsetel jõuludel pole enam ristiusuga palju ühist. Ärid on täis säravat kraami, arvab Sorman, sest kirikud on tühjad.
Jumalast ei ole peaaegu kuskil juttu ja Jeesuse kuju jääb nähtamatuks. Jumalateenistuse asemel kihutab rahvas õhtust teleprogrammi vaatama…
Jõulude paganiseerumisega on need pühad levinud üle maailma. Räägitakse, et isegi Hiinas liiguvad jõuluvanad ringi. Ja ma mäletan ise üht India filmi tüüpilise india armastuslooga, tantsude ja kireva dekooriga.
Armastajad teevad karjääri teatris ja esinevad kuskil laval õhtumaiste tantsudega. Neiul on pikk õhtukleit ja partner kannab smokingit. Ja lava ühes nurgas sätendab tilluke jõulukuuseke…
«Jõulud ühendavad meid,» arvab Sorman, kuid lõpetab oma vaatluse ängistava küsimusega: «Kas see on Kristuse võit või lüüasaamine?» (Kirjutis ilmus Le Figaro’s detsembris 2006.)
Pariisi ülikooli filosoofiaprofessor Jean-Luc Marion tuletab meelde, et kristlastel on siin Püha Vaimu valgus ja nad peaksid seda maailmale edasi andma. Jõulud asetuvad talvisele pööripäevale ning kuuluvad sellega aja- ja kultuuriloo valdkonda. Huvitav on märkida, et kristlased ei ole seda pööripäeva paganatelt «üle võtnud», vaid pigem lahti mõtestanud.
See pööripäev on üks tähtsamaid päevi aastas. Selle asemel, et närida jõulupüha ilmaliku aspekti kallal, arvab prof Marion, peaks põhjalikult järele mõtlema tema universaal­suse üle, kuna selle teostumiseks ei ole teada ühtegi selget põhjust.
Jeesus on Jumal. Tema on loonud maailma. Ja kogu maailm tunnustab teda. Ainult kristlased teavad, mida see sisaldab, ja nende ülesanne on kanda Jumala sõna edasi.

Fanny de Sivers,
esseist