Tallinna Jaani koguduse õpetaja,
Usuteaduse Instituudi süstemaatilise usuteaduse õppetooli hoidja kt ja Martin
Lutheri Ühingu (MLÜ) liige Arne Hiob selgitab ühingu loomise tagamaid.

Selle-aastasel
vaimulike konverentsi paneeldiskussioonil kehastasid kirikus olevaid
vastandlikke teoloogilisi ja kiriklikke mõttesuundi Jaan Lahe ja Veiko Vihuri,
kuid konverents ise oli suunatud kiriku ühtsuse tugevdamisele.

MLÜ-d formuleerib igaüks isemoodi.
Inimestel on erinevad motiivid ühinguga liitumisel ning ka väljastpoolt nähakse
ühingut erinevalt. Vallo Ehasalu olevat väitnud, et tema näeb MLÜ loomise
ajendit selles, et uues põhikirjas nimetatakse jumalateenistust missaks ja
õpetajat preestriks. Seda kuulen ma esimest korda, kuid ma ei välista, et tema
jaoks see võis nii olla.

Mina peaks ajendiks naisvaimulike küsimust,
kuid see ei ammenda antud temaatikat. Naisvaimulike küsimuses tundis mõnigi
ohtu peale Rootsi naisteoloogi Susan Senteri visiiti Eestisse, sest Senter
esindas liberaalseid seisukohti. Toona hoiatati vaimulike listis, et kui
selline asjade käik jätkub, siis tuleb naisvaimulikega või nende ühendusega
pahandusi.

 Kui see on ajend,
mis on siis laiemad põhjused?

Põhjused on omavahel põimunud. Olen väga
imestunud, et MLÜ-lt tahetakse mingit põhikirja. Nimetus «ühing» pole olnud
meile primaarne küsimus, kaalusime ka nimetust «selts». Pigem on MLÜ liikumine,
kus igaüks defineerib isemoodi, miks ta sellega liitunud on. Tõepoolest,
liitunud on palju naisi, aga mitte ainult. Arvan, et ühingus ei ole üheski
punktis 100% ühtseid seisukohti. Oma põhimõtted oleme ju ka avaldanud. Minu
isikliku arvamise järgi pole palju rohkemat vaja.

Vaimulike konverentsil kuulsin mõtet, et
MLÜ tekkis vastandumisest Jaan Lahe ja Veiko Vihuri vahel…

Jaan Lahe ja Veiko Vihuri suhted võivad
küll midagi väljendada… Nad on selliseid isikud, kes kuuluvad erinevatesse
teoloogilistesse või kiriklikesse suundadesse, kuid sama hästi oleks võinud
olla nende asemel konverentsil paneeldiskussiooni pidamas mõni teine. Küsimus
pole isiklik.

Vastanduvad pooled kirikus kardavad, et
teine pool saab liiga mõjukaks ja surub omad seisukohad vägisi teistele peale.
MLÜ kardab, et EELK-le surutakse liialt peale anglikaani ja katoliku kiriku
laadne struktuur kõige laiemas mõttes. Mitte ainult bürokraatia mõttes, vaid ka
vaimulikus mõttes. Osa pelgab liigkonservatiivsete ilmingute (biblitsism,
naiste ordinatsiooni eitamine jne) võidulepääsu ja muud sellist.

Vastaspool võib karta, et Jaan Lahe ja mõni
teine võib hakata pooldama Rootsi kiriku või mõne teise lääne kiriku
modernistlikumaid ilminguid. Nii on näiteks Enn Auksmann väljendanud kartust,
et pikkamööda tuleb EELKs võimule suund, mis hakkab sunniviisiliselt ja
vägivaldselt peale suruma homode laulatamist ning muid sekularismi ja
modernismiga kaasnevaid nähtusi.

Laiemas mõttes näeksin nimetatud
vastandumistes seega modernismi ja konservatismi vahelist kokkupõrget, kitsamas
mõttes aga võimu küsimust. Kes peale jääb, see hakkab teisele poolele peale
suruma sellele vastuvõtmatuid seisukohti. Kas see nii on, ei tea, kuid tundub,
et seda just kardetakse.

Mismoodi see konkreetselt väljendub?
Konkreetselt võib see väljenduda Jaan Lahe ja Veiko Vihuri vahelise tülina. Või
mõne teise persoonidevahelise vaidlusena. Või konservatiivse ja modernistliku,
nais- ja meesvaimulike vahelise vastuoluna. Aga me oleme kindlalt toonitanud,
et MLÜ ei ole teoloogiline ühing, mis seaks endale eesmärgiks arutlemise
luterluse põhialuste ja tõelise luterluse üle. Pigem lähtume lihtsalt
luterlikust traditsioonist ning jälgime, et miski muu ei hakkaks seda ohustama.
Aga see, mida üks või teine ühingu liige taotleb, võib olla üsna erinev.

Konkreetselt liberaalset seisukohta pole MLÜ siiski  võtnud?

Liberaalseid seisukohavõtte ei ole
avalikkuse ees ega ka seespool olnud. Kui Jaan Lahe räägib, et ta ei usu
ilmutatud dogmasid, siis lääne teoloogia kontekstis pole selles midagi
ebatavalist. Lääne teoloogia keelepruugis pole ju ka piibel ilmutus, vaid
tunnistus ilmutusest. Dogmadki ei saa siis olla rohkemat kui vaid omamoodi
tunnistused ilmutusest.

 Kas praegused küsimused luterliku ülikooli
(UI) tulevikust on kuidagi MLÜga seotud? Paistab, et just liberaalsem või
modernistlikum suund on rohkem kõrgkooli teoloogiat pooldanud.

Liberaalne mõttelaad on ikka olnud rohkem
ülikooli kui kirikliku teoloogia poolel, see on tõsi. See on ka mujal maailmas
nii (muidugi pole alati selge, mida mõista «liberaalse» all). Mulle meenub,
kuidas vahel on ähvardatud UI sulgeda ja asendada see millegi jesuiitide
vaimuliku seminari laadsega. Selline taotlus põrkub küll kokku nende
nägemusega, kes sooviksid näha UIs klassikalist luterlikku kõrgkooli koos
teoloogia kui teadusega ja põhjaliku vanade keelte uurimisega.

Nimetatud kaks seisukohta – nii vaimuliku
seminari taotlus kui ka traditsioonilise akadeemilise teoloogia rõhutamine –
tunduvad mulle aga mõlemad liialdusena. Vaimuliku seminari idee tundub olevat
liiga vaga tänapäeva jaoks, selle praktilised tagajärjed võivad jääda kaugele
soovitust.

Traditsiooniline teoloogiline süsteem aga
eeldab suurkiriku või rahvakiriku olemasolu, mis finantseerib ja kannab hoolt sellise
teoloogia harrastamise eest. Aga mida enam kirik sarnaneb vabakirikule, seda
marginaalsemaks ta ühiskonnas jääb ning seda marginaalsemaks jääb ka vajadus
akadeemilise teoloogia järele.

Eks teoloogia kui selline jääb mingil
määral ikka alles, kuid kui palju seda instituudis finantseerida suudetakse,
seda ma ei tea. Akadeemiline teoloogia kui selline peab ka kindlasti jääma,
selle kadu tähendaks korvamatut kaotust (kirik teoloogiata on sekt, armastas
öelda Elmar Salumaa). Siiski võib tema suhtes toimuda mingisuguseid raskusastet
puudutavaid nihkeid.

Igas suuremas organisatsioonis luuakse
ühiste seisukohtade väljendamiseks ja edendamiseks teatud seesmisi ühendusi.
Kas võib siis MLÜd, kui seni veel ilma kindla põhikirjata liikumist, pidada
teatud üldiste seisukohtade eest seisvaks ja spontaanselt tegutsevaks
ühenduseks?

Vähemalt praegu ta paistab küll selline
olevat. On küll tehtud ettepanekuid formuleerida põhikirja, kuid tundub, et
kellelgi pole selget arusaamist, milline see täpselt olema peaks. Nii on minu
isiklik mulje asjast.

Kas on pigem selgem see, mida MLÜ ei soovi näha, kui see,
mida soovib näha?

Võib-olla küll, sest inimeste soovid on
niivõrd erinevad. Mida ei soovita? Ei soovita seda, et EELK muutuks liialt
anglikaanlikuks-katoliiklikuks ja hierarhiliseks. Ei soovita muudatusi, millega
me ei ole harjunud. EELKs väljendatakse aeg-ajalt soove muudatuste ja mingi
mineviku ideaali järele, kuid mis on – minu arvates – täiesti teostamatud.
Tekiks lihtsalt palju mõttetut saginat, mida võiks pigem vältida.

Alar Kilp