Kui süda käsib kõnelda

Kui möödunud suvel hakkasid meie vallas maad võtma poliitilised arusaamatused, mõtlesin õige mitmel korral, mis on minu osa selles ja kas peaks üldse olema mingit minu osa. Toona oli veel olemas üks hea sõber, kes teatas: «Kirik peaks alati sõna otseses mõttes jääma kirikuks keset küla – tema ülesanne ongi ju iga vooluga kaasa minna, olla igas meelsuses positiivne kaasakõneleja.»
Kuulasin seda mõtteavaldust ja leidsin, et sellist hoiakut järgides oleksin võimukandjate silmis kahtlemata üsna populaarne pastor. Aga kuidas settiksid siinkohal paika minu amet ja südametunnistus? Seda enam, kui segaste ja otsitud põhjustega umbusaldamiste ning laimude virvarris kohaliku omavalitsuse valimise eel oli meie vallas näha, et kannatab nii mõnigi hea sõber ja lõppkokkuvõttes terve vald.
Maakoguduses teenides jääb pastor paratamatult küsimuse ette: kas ja kui palju panustada kohalikku ellu? Kultuur, haridus, turism, külaelu ja seltsid, vahel ehk ka poliitika – siin tundub kirikuõpetaja panus olevat loomulik ja vajalik.
Sageli heidetakse ette seda, et kirik jääb argielust eemale, tavainimesele kaugeks. Sageli aga, kui kirikuõpetaja sulandub aktiivselt ka muusse ellu, ilmnevad jällegi kummalised etteheited. Kui küsida, mis siis täpsemalt häirib, antakse vaid ebalevaid vastuseid: ta on liiga ilmalik, ta on liiga «kulturnik», ta on… «Mis täpselt? Meiesarnane?» tahaks küsida. Ilmselt vist küll… Pauhh! ja pühamehest või -naisest moodustatud ebamaine kujutlus kaob. Saabub häiriv tõdemus: ta ongi üks meie hulgast, samasugune inimene kõigis oma ettevõtmistes ja igatsustes.
Nii nagu iga avaliku elu tegelane, peab ka kirikuõpetaja vahel enda käest küsima, kas on arukas end sellesse või teise situatsiooni segada. Mis saab siis, kui ma ütlen välja oma arvamuse ja see osutub ebapopulaarseks? Kas minu siiras väljaütlemine mõjutab kiriku ning koguduse edasist elu?
Ma arvan, et me ei suuda elada täisväärtuslikku elu, kui me ei võta endale teadlikult riski sattuda olukorda, kus meid ei mõisteta. Me võime küll rahulikult ja puutumatult elada oma elu ja silmad kinni pigistada kõige ümbritseva suhtes. Aga kas see «rahulik elu» on ka rahulik elu sõna otseses mõttes? Kui kaua suudame vaikida Eesti vabariigi kodanikena, kohaliku elu oluliste osadena?
Oma arvamuse avalikult väljaütlemise vitsasid võin «nautida» tänaseni. Aga mul on ikkagi omamoodi hea meel, et ennast selle jama sisse mässisin. Endine olukord vallas on taastatud, võimuahned intrigandid eemale jäänud ja seda kõike ühises koostöös ning ühiselt võideldes. Hoolimata kaela valatud sopast jään ikka seisukohale, et vaikida ei saa, kui süda käsib kõnelda. On ju igaüks meist Eesti vabariigi kodanik, olgu ta vaimulik või ateist. Siin ei mängi rolli kiriku ja riigi lahusus või see, et saad avalikult materdatud ja maha tambitud. Oluline on tõe ja südametunnistuse printsiip.
Minu kogudus toetas mind ja õhutas takka sõnadega: kes siis veel toob tõde välja, kui mitte kirik. See tugi aitas üle elada ka nende tegelaste viha, kelle silmis tegutsesin «vales leeris». Ei pea vist eriti imestama selle üle, et sõber, kes deklareeris paindliku kiriku olemasolu vajalikkust keset küla, läks vahepeal kolm kuud võimul olnud valitsusega nii paindlikult kaasa, et nüüdseks pean ilmselt tõdema: olen kaotanud sõbra ja temaga koos kaotamas ühte koguduse liiget.
Küllap igaüks näeb ka kirikut sellisena, nagu tema elumustrisse kõige paremini sobib. Kui aga endalt küsida, kas käituksin samamoodi hea eesmärgi nimel, kui tekiks taas sarnane situatsioon, vastaksin kõhklemata jaatavalt.

Anna-Liisa Vaher,
Eesti kiriku kolumnist