Südametunnistus kuulub inimeseks olemise juurde

Elukultuuri Instituut on kirjastanud raamatu «Südametunnistusest», mis sisaldab kahte Joseph Ratzingeri (paavst Benedictus XIV)  esseed.
«Südametunnistus ja tõde» ilmus algselt 1991, «Piiskopid, teoloogid ja moraal» 1984. Esseed erinevad veidi stiililt ja teemakäsitluse: esimene on konkreetsem, teine üldisem ja püstitatud teema erinevaid tahke mitte niivõrd avav, kui markeeriv või lausa kompiv. Kogumiku terviklikkuse huvides oleks võinud esitada esseed õiges ajalises järgnevuses. Soovitangi alustada lugemist teisest esseest.

Lähtudes Jumala tahtest
«Piiskopid, teoloogid ja moraal» lähtub küsimusest, milline peaks olema piiskoppide kui kiriku õpetusameti kandjate ning moraaliteoloogide koostöö ja vahekord. Esmalt arutletakse selle üle, mis kujundab moraali; milliselt aluselt lähtudes jõutakse moraali tundmiseni ja võidakse teha õigeid otsuseid. Selles seoses käsitletakse südametunnistuse rolli, tõdedes, et nagu moraal on sagedasti kuulutatud vaid kokkuleppeks või otstarbekuse küsimuseks, mõistetakse tihtipeale ka subjektiivset südametunnistust suveräänse ning absoluutsena.
«Teadmise puu, millest inimene sel juhul sööb, ei anna hea ja kurja tundmist, vaid muudab inimese hoopis pimedaks nendevahelise erinevuse tajumisele,» kirjutab Ratzinger. See tähendab, et millegi kõlbeline väärtus ei tulene sellest, kas tegemist on hea või kurjaga, vaid sellest, kas miski «töötab» või ei. Tõeline moraal eksisteerib vaid seal, kus tunnustatakse Jumala tahet, mis ainsana saab «kehtestada piiri hea ja kurja vahel, mis on midagi muud kui piir selle vahel, mis on kasulik või mitte, või mis on tõestatud ja mis on tundmatu».
Südametunnistus kuulub inimeseks olemise juurde, ent see ei ole igaühes valmis ja ette täiuslik, vaid seda tuleb kujundada Jumala tahtest lähtudes. Siin ilmnebki piiskoppide kui kiriku õpetusameti kandjate roll: anda koostöös moraaliteoloogidega juhiseid, mille abil inimene saab oma südametunnistust kujundada, kusjuures see, mis on õige ja mis vale, kehtib sõltumata sellest, kas südametunnistus seda tajub või ei.
Patukahetsuspsalmide näitel nimetab Ratzinger inimese suurimaks ohuks seda, et ta ei tunne patte enam pattudena, langedes seetõttu neisse näiliselt hea südametunnistusega. «Südametunnistus ja tõde» astub vastu mõtteviisile, mis on kujundanud südametunnistusest kaitsevalli n-ö välise autoriteedi või autokraatia vastu.
Katoliku kirik rõhutab küll südametunnistusvabadust kõrgeima normina, s.t inimene ei tohi minna vastuollu oma südametunnistusega, isegi kui see otsustab valesti. Ent just see seab kohustuse oma südametunnistust kujundada, ning kirikule ülesande inimest seejuures juhatada ja aidata, tõest tunnistust anda.

Südametunnistus – nii and kui kohustus
Südametunnistuse absoluutsuse väitmine muutub võimatuks siis, kui inimeste südametunnistused lähevad üks­­­teisega vastuollu – eriti siis, kui inimene teeb n-ö hea südametunnistusega midagi moraalselt vastuvõetamatut. Nii saab südametunnistusest «subjektiivsuse kaitsekest, mil­lesse inimene saab põgeneda ja tegelikkuse eest varjuda».
Näitena toob Ratzinger natsikurjategijad: kui subjektiivsel südametunnistusel on alati õigus, siis «pole mingit kahtlust, et Hitler ja tema kaaskondsed, kes uskusid sügavalt oma ettevõtmisse, ei saanukski teisiti toimida» ja «kuna nad järgisid oma (olgugi ekslikku) südametunnistust, siis tuleb nende käitumist pidada moraalseks ja seega ei tohiks nende igaveses pääsemises kahelda».
Südametunnistus pole üks­nes Jumala kingitud and, vaid kohustus, millega peab kaasnema tahe seda õigesti kasutada. Vale pole eksliku südametunnistuse järgimine, vaid see, kui inimene ei tee midagi ekslikele veendumustele jõudmisest hoidumiseks. Südametunnistus (ega inimeses kõnelev Jumala hääl) pole kehtiv iseenesest, vaid seetõttu, et ta «ühendab endas asjade sisemise tõe kooskõlas tegelikkusega, mis ju ongi Looja hääl».
Ratzinger ei anna ammendavaid vastuseid küsimustele moraali ja südametunnistuse ning nende omavaheliste seoste kohta, küll aga mõtteimpulsse, otsimaks selgust inimeseks olemise tõelisuse kohta: «Üksnes Jumal saab olla inimese mõõdupuu. .. kui ei ole Jumalat, siis ei ole moraali ja tegelikult ka inimkonda mitte.» Moraal pole pelgalt arutlemine õige ja vale üle, vaid eluviis: inimese elu koos ja kooskõlas Jumalaga.

Enn Auksmann,
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja