Kas armuaeg on hetk või aeg?

Paul Himma ei püüelnud kõrgele taevaste avaruses, tema jutluste algused pärinevad meie keskelt.
Järgnevad märkmed on kirjutatud pärast Tartu Salemi baptistikoguduse omaaegse juhi Paul Himma jutlustevaliku lugemist. Käesolevad read pole mõeldud arvustuseks. Pealegi ei arvustata jutlusi, kui neid on üksnes loetud. Jutlus on kuulamiseks ja inimese mõtlemapanekuks võimalikult kohe.

Aeg ja hetk
Vaimulikest, kes kõnelesid kantslist mitte oma sõnadega, lugesin ma «Kolmest musketärist» juba koolitee hakul. 1980ndate aastate «poliitikutest» Eesti NSVs ei tea ma aga üldse kedagi, kes oleks söandanud rääkida vabalt ja iseseisvalt, lahus aparaadi poolt kirjutatud mustandist. Oma sõnadeni jõuti ikkagi alles iseseisvuse avanedes, ent ilma et ainuski meie poliitik oleks läbinud eksameid analoogiliselt usklikega – esmalt konfirmatsioon, pärast pro venia concionandi ja pro ministerio.
Kui ma hakkasin Tartu Riiklikus Ülikoolis õpetama, ei nõudnud mult loengupidamise õigust mitte keegi, ja kui mind kutsuti vabariigi valitsuse liikmeks, ei korraldanud keski mulle eksamit. Isegi selles, kuidas kommenteerida Artur Alliksaare (1923–1966) värssi «On ainult hetk, milles viibime praegu» tema luuletuses «Aeg».
Paul Himma jutlusi läbib motiiv «hetk ajas». Teda ennast isiklikult üldse tundmata on täiesti võimatu öelda, mil määral ta teadis Epikurost ja Horatiust ning Gustav Suitsu. Tolles kristlikus peres, kus ka mina olin leivaosaline, ei arutletud pühapäeviti pärast lõunat ealeski seeüle, kuidas õpetaja oli kirjakohta tõlgendanud ja mida kõike oli ta juurde lugenud. Kirikukella tooni teati loomulikult, kuid Suitsu «Kerkokella» vist mitte (pean silmas rannatalu Tallinna lahe põhjaserval, kust Lõuna-Eestis oli käinud päevaks vaid üks laps 14st) ja vennastekoguduse suhetest luterlusega polnud kuskilt lugeda.
Ei saanud tolles peres olla ka Vergiliuse «Aeneist», mille 10. laulu 467. värss ütleb professor Ants Orase tõlkes (1975 ja uuesti 1992) selgesti, et «elu aeg on üürike kõigil». Üürikeses olekus ongi hetk.

Armuaeg ja armuader
Jah, kuid hetke on võimalik juhtida. Kuidas just, selle kohta pakub rohkesti näiteid Kreutz­waldi kirjavahetus. Kui lähtuda kõige madalamast tasandist, siis polnud Võru tohtril põrmugi ükskõik, millal on postipäevad ja kuidas kasutada kirjade edasitoimetamiseks juhuslikke läbisõitjaid. Võimaluste kasutamine ongi hetke juhtimine.
Kas armuaeg on hetk või aeg? Valik Paul Himma jutlustest algab igavese elu püüdmisest – mis võib leida aset ka hetke kestes, kuid on enamasti teekonna-pikkune – ja lõpeb armuaja kasutamisega. Paul Himma soovitab teha seda mõistlikult ja sihipäraselt. «Eesti murrete sõnaraamat» (I, vih 3, lk 437; Tallinn, 1995) eristab Karksist sõna «armuaeg» tähenduses «armust, halastusest saadud tähtaja pikendus». Seda Paul Himma muidugi ei mõelnud, tema jaoks oli armuaeg maapealse elu kestvus.
Armuajast lahus tuleb mõtestada sõna «armuader», sama sõnaraamatu järgi «(surnud) kirikuõpetaja perekonnale kasutada antud maa». Täpselt nii see just polnud: pastori lesele võidi anda ka tulud kirikumõisa varadega opereerimisest aasta jooksul või vähemasti omaette katusealune. «Armuadramees» tähendab Emmastes aga hoopis – viidates ikka todasama sõnaraamatut – alatist laenu- või abitahtjat. Niisugune ei oska olla mõistlik mitte kunagi. Tema on manguja. Kerjus.

Kelle poole sa pöördud?
Kaasaegses Eesti ühiskonnas ei taheta puudutada üht väärtust (ehkki ümberringi jutustatakse alalõpmata just väärtustepõhisest olemisest), mis loomuldasa on läbinisti eetiline. See on troost. Oleks vähe öeldud, kui nimetada troostiks lohutust. Pigemini on troost lootusrikas jätk, uue peatüki algus, edasiminek mitte hulkudes, vaid kindlas suunas. Suuna kindluse vajalikkust on tundnud iga looja. Sa ei pruugi kõhelda tähtajas, mille lõppedes peab teos olema valmis, kuid sa kahtled selles, mismoodi ta, see tähendab looming ise su enese seest, tuleb viia punktini nõnda, et ta ongi valmis.
Gustav Suits pöördus oma loengute algul muusade poole. Paul Himma nii kõrgele taevaste avaruses ei püüelnud, tema jutluste algused pärinevad meie keskelt. Siis on ka mõistetav, miks ta jutluse «Kaasaeg ja usklik» teiseks sissejuhatuseks valis apostel Pauluse läkitusest roomlastele koha 12:2.
Siinkirjutajale käepärase tõlke järgi ütleb pühakiri seal, et «ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel». August Sanga sõnade kohaselt – ärge käige «käidud teel» («Soov», 1957). Paul Himma on tarvitanud teistsugust tõlget: «Ja ärge muganduge praeguse ajaga.» Ülesanne, mille sisuks on jääda iseendaks.
Muganduda ma ei tahaks. Jääda iseendaks – kes mulle ütleb, kuidas näeb välja see teistega sarnanematu, kes siiski ei tohi jääda ajast maha?

Peeter Olesk