Repliik. Ajast ja ajatusest

Tänavused näärid andsid uue vastuse küsimusele: mis õieti eristab inimest loomast?
Lisaks traditsioonilistele vastustele nagu mõistus ja süüme, on veel üks mõõde: inimene on nimelt ainus liik imetajate seas (alamatest eluvormidest rääkimata), kes adub ja arvestab aega ning arengut.
Vaid inimesel on aja lugu ja ajalugu. Rangelt võttes ja väikese liialdusega: vaid inimene on ajalik olend, kõik teised elusorganismid elavad vaid olevikus, hetkes. On n-ö ühepäevaliblikad. Nii ei kanna koer kella ja kass ei kae kalendrit.
Mõisted aasta ja aastavahetus omavad tähendust üksnes neile, kel on inimese kvaliteet. Möödunud murdepunkt ajas numbriga 2009 annab meile võimaluse oma inimlikkust realiseerida peatudes, küsides, hinnates: kust ma tulen, kuhu lähen, kus ja kes olen praegu? Saluudipaugud, näärilõbu (ja vahel ka -läbu) on tihti pigem välised ega pruugi kaasa aidata meie inimeseksolemise adumisele.
Enamasti hinnatakse nii möödunud kui vastset aastat kas hea või halva võtmes, ja pigem siiski murelikuna, ega osata õnne tunda ka selle aja üle, mida kiputakse nimetama halvaks. Tundkem siis rõõmu sellest aastast 2009, isegi kui see nõuab meilt meie suhteliselt turvalises elus enamat pingutust kui muidu. Looduseski ja loomadelgi on see kogu aeg sedasi olnud – normaalne ju.
Lõpetuseks tõdegem: kui meil, inimestel, on privileeg omada, talletada, väärtustada sellist imetabast nähtust nagu aeg, siis lisandub sellele veel imelisem võimalus. Nimelt mõelda ajatuse ja igaviku kvaliteedist ja seda igatseda. Tõusta ajaülesesse mõõtmesse, ja seda hoopis kõrgemal tasemel kui see, mis loomadele antud.

Tiit Kuusemaa