Tulge, kõik on valmis

Tere tulemast, uus kirikuaasta. Oleme jõudnud aasta kõige pimedamasse aega. Detsembris on valget aega tõesti nii pisut, et tahaks minna kuskile päikest otsima. Lühike päev on veel seda lühem, kui ka õiget lund ei ole. Aga just selle pimeduse keskele on süüdatud valgus.

Pühapäeval panime põlema esimese küünla, esimese advendiküünla. See on märk valguse tulemisest. Ja igal järgmisel nädalal lisame ühe küünla, kuni neli saab täis. Siis oleme jõudnud jõulude lävele ja korraga saab tuba ja süda valgust täis. Kas ei ole imelik, just siis, kui on kõige vähem valgust, on kõige rohkem valgust.

Advendiaeg ei ole aga pelgalt mängimine küünaldega, see on valmistumine jõuludeks. Mida see tähendab? Mitte ainult seda, et lapsed õpivad kodus, lasteaias ja koolis jõululaule ja -luuletusi, mitte ainult seda, et kirikutes on palju jõulukontserte ja jõuludel ei mahuta kirikud rahvast ära, mitte ainult seda, et otsime kingitusi ja püüame teha neid nii palju ja kallilt kui võimalik, mitte ainult seda, et kraamime pühadeks oma kodu ja kaunistame poeaknadki jõululiseks. Oluline on see, et me saaksime paremateks lasteks, vanemateks, vanavanemateks, tädideks, onudeks, naabriteks, töökaaslasteks, ülemusteks ja töötajateks.

Jõuludeks valmistumise nädalatel vaadakem üksteisele sügavalt silma ja otsigem osadust. Meie asjaliku, kiirustava ja tulemusliku ühiskonna nõrgemaks lüliks on osutunud üksi jäänud inimene. Kett läheb katki paraku kõige nõrgema lüli kohalt. Ma ei pea siin silmas neid, kes üksi elavad. Mõnigi üksikuks jäänu võib tegelikkuses hoopis suuremas «peres» elada. Tunnen päris mitut niisugust inimest. Mõtlen siin hoopis sellele, et elades peres, suures või väiksemas majas, käies tööl või koolis ning puutudes nõnda kokku puhuti ka päris paljude inimestega, ollakse ikka üksi. Jagades ühist katusealust, ei pruugi jagada ühist kodu. Üksinduse põhjus on kaunis tihti see, et sul ei ole kedagi, kes sinust hooliks ja sind märkaks. Ligimese märkamine ja osaduse loomine võiks olla üheks märksõnaks ka algaval advendiajal.

Selle nimel tasub näha vaeva ja tuua ohvreid. See on ka õige jõuludeks valmistumine. Meie materiaalne ja kõledaks muutunud maailm väärib vaimseid väärtusi, ligimesearmastust, inimlikku soojust ja lihtsalt elementaarset headust. Sa saad kogeda imelist asja, valgust saab rohkem, see suureneb jagades.

Uuest kirikuaastast jõustus EELK uus kirikuseadustik, kirikukogu langetab nendel päevadel otsuseid ja teeb valikuid. Kahtlemata on uut nii üldkiriku kui üksiku koguduse ja koguduseliikme elus. Võib-olla on mõnigi otsus jäänud hiljaks, tundub, et 1990ndate keskpaigas oleks vajatud julgemalt uut lähenemist, aga kirik on oma asjaajamises ikka suhteliselt pikaldane. Üheks jumalateenistusliku elu oluliseks muudatuseks on, et nüüd tohivad lapsed juba enne leeri tulla armulauale. Kindlasti on tulemas ka täpsustavad nõuanded, kuidas me jagame lastele armulauda, aga kõige olulisem on, et võime sellel viisil öelda lastele tere tulemast altari juurde.

Liturgilise komisjoni viimasel koosolekul rääkisime ka tulevikuplaanidest. Piiskoplikul nõukogul on keskne roll meie liturgiatöö jätkamisel. Paar põhimõttelist seisukohta on siiski ka siin. Ristimine on armulaua andidest osasaamise eelduseks. Kui laps on ristitud ja ta mõistab armulauasakramendi tähendust, on tal õigus sakramenti vastu võtta. Laps tuleb armulauale koos saatjaga – oma vanemate (vanema) või kellegi teise konfirmeeritud kirikuliikmega, kes kannab hoolt lapse kristliku kasvatuse eest. Lapse teadlikkuse eest armulaua tähendusest vastutab lapsevanem või hooldaja. Kogudus toetab lastetöö näol vanemaid laste kristlikul kasvatamisel ja armulauaõpetuse andmisel. Õpetajal on võimalik personaalselt lapsega vestelda ja tema usulistes teadmistes selgust saada. Õpetaja lepib ka lapse vanemaga kokku, millal laps esimesele armulauale tuleb ja mis kujul ta armulauda vastu võtab. Armulaua jagaja küsib last saatvalt täiskasvanult, kas lapsele antakse sakramenti või teda õnnistatakse. Üks võimalus on lapsele armulauda jagada indiktsiooniga. Last, kellele armulauasakramenti ei jagata, õnnistab leiba jagav vaimulik ristimärgiga ja ütleb õnnistussõna või sobiva piiblisalmi.

Õnnistatud advendi- ja jõuluaega. Tere tulemast kirikusse ja armulauale nii täiskasvanutele kui ka lastele.

Tiit Salumäe,
assessor