Südametunnistus ja naisvaimulikud

Kuidas on lood koostööst keelduvate vaimulike südametunnistusega? Naisvaimulikke puudutavas küsimuses tundume olevat tugevalt kursil, kus kokkupõrge on vältimatu. Olukord meenutab sõja puhkemise eelpäevi. Proov lahendada vastuolu diplomaatia vahenditega on jooksnud liiva. Nõuandjad on koju tagasi pöördunud. Arutelu osapoolte vahel on lakanud. Järgmisena räägivad relvad. Teoloogid võivad väidelda ja seadusetundjad esile astuda selleks, et paragrahvidega lahendada seda, mis rääkides ei õnnestu. Tulemuseks on see, et üksikuid vaenupõhjusi lahendatakse jõuvõtetega. Neil on küll välist ja vormilist kaalu, kuid mitte sisulist. Saab näha, kuhu see tee viib pikemas perspektiivis.  
Ilmselt sooviksid kõik osapooled selle ajakohase asja käsitlemist kiriku sees – nii nagu on sobiv vaimsetele inimestele (1Kr 3,6). See eeldaks, et probleemi uuritaks koos nii Piibli kui usutunnistuskirjade järgi ning et samas arvestataks eetilise aspektiga, mis on oluline nii põhimõtteliselt kui koguduse elu keskselt. Praeguses olukorras siiski arvatakse, et teoloogiline arutlus on lõppenud. Üldisi viitamisi Piiblile ja ametikäsitlusele peetakse ühetähenduslikeks ja piisavateks seletusteks esitatud küsimusele.
 
Need, kes keelduvad koostööst naisvaimulikega, viitavad oma südametunnistusele. See tähendab, et asja tuleb edaspidi vaadelda eeskätt südametunnistuse küsimusena.
Luterlikus traditsioonis suhtutakse südametunnistusse nii austavalt kui kriitiliselt. Luther ja teised usupuhastajad teadsid, et ei ole hea tegutseda südametunnistuse vastu. Samal ajal ei kiitnud nad heaks mis tahes südametunnistuse piinu. Nad teadsid, et südametunnistus võib olla valel moel seotud ja tuleb sellisest seosest vabastada. Niisugust probleemi tunti juba ka algkirikus, see ilmneb selgesti apostlikes kirjades. Seega olid usupuhastajad väga innukad südametunnistuse õige sidumise, vabastamise ja nõustamise suhtes.
Meie olukorras tähendab selle traditsiooni järgi toimimine seda, et kirikus suhtume tõsiselt neisse koostööst keelduvatesse vaimulikesse, kes viitavad oma südametunnistusele. Lisaks tähendab see seda, et me otsime kriitiliselt vastust küsimusele, mis nende südametunnistust tegelikult seob. Kirik palub neil vaimulikel nõnda ise oma südametunnistust uurida. Sellises eneseanalüüsis on oluline pöörata muuhulgas tähelepanu järgmistele küsimustele.  

Südametunnistus ja ametikäsitlus
Naiste ordineerimise tõrjujad väidavad, et neil on teistsugune ametikäsitlus kui kirikul pärast naiste ordineerimise heakskiitmist 1986. aastal. Nende arvates keelab meie kiriku vana ametikäsitlus naisvaimulike ordineerimise. Milline on see nn traditsiooniline ametikäsitlus, millega nad arvavad end olevat seotud ja mille kirik on nende meelest hüljanud oma otsusega avada vaimuliku amet ka naiste jaoks?
Võib-olla on kasulik teha võrdlus selliste ametikäsitlustega, mille järgi vaimuliku amet määratakse nii, et vaid mees võib seda pidada. Märtsis 2007 kirjeldas piiskop Józef Wrobel ajalehe Helsingin Sanomat intervjuus roomakatoliku kiriku seisukohta, öeldes, et vaimulik viib missa läbi «in persona Christi», Kristuse isikus. Vaimulik on siis «alter Christus», teine Kristus. Et Kristus oli mees, peab ka vaimulik olema mees. Ortodoksses kirikus viidatakse sageli sellele, et vaimulik on Kristuse pilt. Ta on Kristuse ikoon. Ja et Kristus oli mees, kujutatakse ette, et ka vaimulik peab olema mees.
Neil kahel juhul jätab ameti määratlus naise automaatselt väljapoole. Ometi ei leia Lutherilt või luterlikest usutunnistuskirjadest vastavat ametikäsitlust. Usupuhastajate meelest on kiriku amet Jumala poolt seatud. Jumal tahab päästa kõik inimesed ja Jeesus on andunud oma õpilastele ülesandeks kuulutada evangeeliumi, ristida ja õpetada, jagada armulauda ja anda andeks patte.    
    
Kiriku ameti Jumala poolt seatud loomus, mitte ainult praktiline kord, tõsteti selgelt esile kiriku poolt korraldatud naiste ordineerimise seminaride kokkuvõtetes (Ilko kursusekeskuses 1979 ja 1981). See on kujunenud tähtsaks lähtekohaks küsimuse hilisema käsitlemise juures meie kirikus.  
Meie kirikul on seega oma tunnistuse alusel väga kõrge käsitlus ametist. Selle juurde ei kuulu sellegi poolest arusaam, mille järgi ameti pidaja esindaks Kristust eespool mainitud viisil või oleks tema pilt ja sellega teeks Kristuse ligiolevaks. Ameti pidaja ülesanne on olla teenijaks Jumala sõnale ja sakramentidele, milles Kristus on oma tõotuste kohaselt ligi. Seega ei tee kiriku amet iseenesest Kristust ligiolevaks. Seda teeb vaid Püha Vaim, kes toimib sõnas ja sakramentides, hoolimata ametikandja soost või muudest omadustest. Ametikandja küll esindab Kristust («Kristuse poolt ja tema asemel» Apol. VII:28), kuid mitte sellega, kes ta on, vaid mida ta ütleb ja teeb – «Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind» (Lk 10:16).
Kuna eeldatakse, et kiriku ametit omavatel on selline suhe Kristusega, sõna ja sakramentidega, siis ei ole sugupoole küsimusel üldse mingit kohta või tähendust luterlikus ametikäsitluses. Ametikandja sugu aktualiseerub alles siis, kui küsitakse, keda saab kutsuda ametit pidama. Siin tehakse siis selge vahe kahe asja vahel – mis amet on ja keda saab kutsuda selle ameti kandjaks. Kas ka naist saab kutsuda? Amet iseenesest seda ei keela, uks on avatud naisegi jaoks, kuid kas on veel midagi muud, mis takistab teda tavajuhul ametit pidamast? Lutheri ja temast lähtunud traditsiooni järgi tõesti leidub midagi, mis takistab naist sisse astumast sellest avatud uksest. Takistuseks on ühe või mitme mehe ligiolu, kellele alistumist ta peab tunnistama vaikides (1Kr 14:34) ja ilma õpetamata (1Tm 2:11,12).

Kuigi luterlikes kirikutes ei ole möödunud sajanditel olnud naisvaimulikke, ei ole see tulenenud ametikäsitlusest. Lutheril ei olnud raskusi kiitmaks heaks naise jutlustajaametit nunnakloostris. Põhjus naiste väljajätmiseks vaimuliku ametist ei ole olnud mitte ametikäsitluses, vaid käsitluses naisest ning tema õigest positsioonist ja rollist – mitte ainult koguduses, vaid üldse terves ühiskonnas. Naise kohustus olla mehele alam ja piirata oma elutegevus kodu eraldatusega on jätnud ta väljapoole avalikku elu ning samas ka väljapoole jutlustajaametit luterlikus kirikus kuni meie päevini. Lisaks sellele on mõeldud, et naisel puuduvad sellised omadused ja võimed, mida vajatakse avalike ametite, sh ka jutlustajaameti pidamiseks.
Vaimuliku ameti avamine naistele luterlikus kirikus ei ole nõnda tulenenud uuest ametikäsitlusest, vaid uuest naiskäsitlusest. Või õieti: tehti viimasedki järeldused sellest muutunud naiskäsitlusest ning naiste positsioonist ühiskonnas ja kirikus, mis vähehaaval on võitnud enesele ruumi ning samm-sammult realiseerunud mitmetes luterlikes kirikutes 20. sajandil. Meie kirikus said naised hääleõiguse 1910. aastatel, õiguse olla valitud koguduse juhtorganitesse 1920. aastatel, õiguse saada valitud kirikukogu liikmeks 1930. aastatel ja vähehaaval said nad ka õiguse tegutseda lektori või kantorina. Vaimuliku ameti avamine naistele oli selgelt viimane samm selles naiste positsiooni järkjärgulises muutumises kirikus ja ühiskonnas.

Kui nüüd südametunnistus väidetakse olevat seotud ametikäsitlusega, mis ei kiida heaks naist ameti kandjana, siis missugune on sel juhul see ametikäsitlus? Luterlik see mingil juhul ei ole. Ei ole ka olemas mingit ühist kirikutevahelist ametikäsitlust, millega meie kirik oleks liitunud enne 1986. aastat. Kui selline oleks olnud, oleks kirikute ühtsuse üks suurimatest probleemidest lahendatud juba kaua aega tagasi. Katoliiklased ja ortodoksid ei ole tunnustanud isegi mitte meie meesvaimulikke, mis räägib selgelt ühtse ametikäsitluse puudumisest. On olnud vaid ühtne praktika jätta naised vaimuliku ametist väljapoole, kuid mitte ühtset ametikäsitlust.

Südametunnistus ja Piibel
Naiste ordineerimise vastased viitavad esmalt kolmele Piibli kirjakohale – lisaks Jeesuse jüngrite valimisele –, väites, et nende südametunnistus on seotud Jumala sõnaga: 1Kr 14:34–37, 1Tm 2:11–15 ja 1Tm 3:2. Kuidas need kirjakohad siis seostuvad südametunnistusega? Kahes esimeses on sarnane loogiline struktuur. Mõlemad sisaldavad naist puudutavat keeldu. Esimeses keelatakse naisel kõnelemine, teises õpetamine. Mõlemas on lisaks viide naise alistumise käsule kui keelu alusele. Mõlemas on ka viide naise pattulangemisele kui naise alistumise alusele mehe ees (1Ms 3:16). Lisaks tõdetakse teises kirjakohas, et Aadam loodi enne Eevat.
Viga või patt, milles kõnelevat (1Kr 14) või õpetavat (1Tm 2) naist süüdistatakse, on siis alistumiskäsu täitmata jätmine. Need, kes väidavad neid kirjakohti seotud olevat südametunnistusega, tunduvad nüüd – vastupidiselt Lutherile – kinnitavat tähelepanu vaid keelule. Käsku ei võeta enam arvesse. Seda, et naine ei alistu käsu kohaselt mehele ei kirikus aga mujal ühiskonnas, ei nähta mingi südametunnistuse probleemina. Ja siiski on kõnelemis- ja õpetuskeeld vaid üks väljendus praktikas sellest kõrgemast alistumiskäsust, mis ise seisab väga tugeval teoloogilisel alusel (pattulangemine ja loomine). Kui südametunnistus on seotud keeluga, kas see ei peaks olema seotud ka selle käsuga, millest keeld tuleneb ja mida keeld rakendab?
Kolmandas kirjakohas (1Tm 3:2) öeldakse, et koguduse ülevaataja peab olema «ühenaisemees». Naiste ordineerimise vastased on tihti tõstnud seda kohta esile kui kõikidel aegadel kehtivat määrust koguduse teenija soo kohta. Uues rootsikeelses piiblitõlkes (Bibel 2000) on, nagu teada, teistsugune tõlge: «gift bara en gång» ehk «ühe korra abielus». Kui soovida järgida varasemat tõlget ja tõlgendamist, peab põhjendama, miks see koht on koguduse ülevaataja sugu puudutav määrus, kui sama seletus – «ühenaisemees» – diakoni kohta mõni salm edasi (salm 12) tema sugu ei puuduta. Võis ju diakon olla ka naine (salm 11). Miks koguduse ülevaatajat puudutavat nõuet peab tõlgendama ja seadma nii, et see oleks mõeldud püsiva põhimõttelise määrusena nende soo kohta, samal ajal kui diakoneid puudutav nõue ilmselgelt ei ole selline määrus?

Südametunnistus ja pilt naisest
Uurides kriitiliselt naise ja jutlustajaameti mitmete sajandite pikkust ajalugu luterlikus kirikus, peab uurima teadagi ka traditsioonilise korra põhjusi. See on iseenesest mõistetav ja osutab, et keskne teoloogiline küsimus on just naise alistumine mehele. See oli ka otsustav koht kirikukogu põhjendustes 1986. aasta seadusemuudatuse ajal. Kuigi meie kirikus hakati 20. sajandil lammutama Piiblist tulenevat tugevat patriarhaalsust mitmete otsuste näol, koostati nüüd esimest korda põhjalik teoloogiline alus sellele muutusele. See tehti Lutheri eeskujul, eraldades püsivad asjad, mis kuuluvad usu juurde, ning muutuvad asjad, mis kuuluvad armastuse juurde. Naise positsioon ja käitumine mehe suhtes kuulub eetilise küsimusena armastuse juurde ning seetõttu on sellises asjas muutus põhimõtteliselt võimalik ja armastuse seisukohalt otse vältimatugi, eriti kui usu ja pääste seisukohast ei ole sellele mingit takistust.
1986. aasta otsuse vastu olijad peaksid muidugi samal kombel määratlema oma seisukoha teoloogilised alused vana, nende meelest säilitamisväärse korra kohta. Kirikukogu põhjendused muutuse kohta ei ole neid teatavasti rahuldanud. Kas see tähendab, et tänapäevalgi peetakse kinni mitte ainult vanast korrast, vaid ka algsetest teoloogilistest põhjendustest?
Vastu olijate seas ei ole viimastel aegadel hea meelega asutud uurima või töötlema naiste ordineerimise vastu olemise keskseid põhjusi luterlikus traditsioonis. Selle asemel on valdavad ütlused, kus vastuolemist põhjendatakse ametikäsitluse ja Piibli tõlgendamisega. Arutelus naiste ordinatsiooni üle viidati alguses kefalé-ideele – mees on naise pea, nii nagu Kristus on mehe pea (1Kr 11:3) –, kuid minu teada on sellisest argumentatsioonist viimastel aegadel loobutud.

See, et vana korda on hakatud põhjendama ametikäsitlusele viidates, tuleneb kõige järgi otsustades sellest, et kõrg- ja madalkiriklikel on olnud ühine rinne naisvaimulike vastu, eriti Rootsis. Kõrgkiriklike järgi hakkasid madalkiriklikud piiblitõlgenduse kõrval rääkima ka ametikäsitlusest. Küsimus ametikäsitlusest ongi saanud sellise rõhuasetuse mõne äratusliikumise keskel, ja veel mõni aastakümme tagasi oleks seda peetud tõsiseks eemalduvaks sammuks ainsast vältimatust päästeküsimusest, mille rõhutamine on olnud sellistele liikumistele omane. Kuid protestiliikumine vajab ju selget sihtmärki protestile ja see sihtmärk on olnud viimastel aastatel ametikäsitlus. Alistumiskäsu väänamine sel kombel on aga siiski väljakannatamatu nii ajalooliselt kui teoloogiliselt. Väänamine on väljakannatamatu ka Piibli seisukohast, sest mõlemad kirjakohad (1Kr 14 ja 1Tm 2), mida on peaasjalikult kasutatud naiste ordinatsiooni keelamiseks, sisaldavad just seda käsku.

Nii ajalooliselt, süstemaatilis-teoloogiliselt kui piibliteoloogiliselt vaadates tuleks südametunnistus ennekõike asetada vastastikku naise alistumise küsimusega. Küsimust naistest kui vaimulikest ei saa lahutada suuremast küsimusest, mis puudutab naise positsiooni kirikus ja ühiskonnas üldiselt. Eetiline käsk on pädev teatavasti kõikjal. Ka Luther eeldas naise alistumist kõikides valdkondades, kui ta oma seisukohti põhjendas.
Kui kõnesolevad kirjakohad on tõlgitud väljendama ametikäsitlust, on võimalik käsitleda küsimust naise suhtest jutlustajaametisse eraldi naise positsioonist üldiselt. Nii on saadud raskest alistumiskäsust lahti. Piibellikult, ajalooliselt ja teoloogiliselt vaadatuna peaks naise alistumine olema kõigiti keskne südametunnistuse küsimus. Miks seda küsimust siis nüüd välditakse?

Südametunnistus ja naise alistumine

Mis järgneks, kui tänapäeval süstemaatiliselt rakendataks naiste alistumise käsku? Uurides oma doktoritöös naise asendit nelipühiliikumises (Näkyvä ja näkymätön. Nainen Suomen helluntailiikkeen sisällä, 2005), kirjeldab Eija Kurki, kuidas selles ringis püütakse täita alistumise käsku. Nelipühikoguduste kõrgeim juhtkond vanematekogu on koosnenud alati vaid meestest. Oma vastuses ajalehes Helsingin Sanomat jutustab märtsis 2007 Helsingi Saalemi koguduse juht Klaus Korhonen, kuidas seda juhtimispõhimõtet siiani rakendatakse: «Kogudusi juhivad vanemad, kes on mehed, kuid laiendatud vanematekogus on ka naisi.» Nelipühiliikumises on kaua olnud mitmeid naisevangeliste. Kuidas on lood nende alistumisega? Eija Kurje uurimuse järgi nähakse kuulutavaid ja õpetavaid naisi täitmas oma alistumise nõuet sellega, et nad kasutavad ja järgivad seda piiblitõlgendust, mille mehed vanematekogus on vastu võtnud ja heaks kiitnud. Nad elavad alistumise käsku tõeks, kuulutades ja õpetades meeste poolt neile antud volituse ja heakskiidu piires.
Ajakirja Kristet Perspektiv, mida võib pidada juhtivaks teoloogiliseks naiste ordineerimise vastaseks väljaandeks Porvoo piiskopkonnas, 2006. a 1. numbris oli pikk artikkel, mis kahtlemata oli mõeldud valgustama ja juhtima südametunnistust naise ja mehe vahelise suhte küsimuses tänapäeva kirikus ja ühiskonnas (Pirjo Alajoki, «Manligt och kvinnligt enligt kristen och feministisk modell»). Võib eeldada, et Kristet Perspektiv ei oleks avaldanud nii pikka artiklit aktuaalsest ja olulisest teemast, kui selle sisu ei oleks vähemalt peajoontes olnud toimetuse poolt heaks kiidetud. Artiklis öeldakse muuhulgas nõnda: «Nii loomises kui ka abielus, mis põhineb loomisel, on mehel vastutus juhtimises… See skeem ulatub pere kaudu kogudusse ja kogu ühiskonda… Naine peab laskma mehel juhtida. See tähendab, et mehel on lõplik vastutus otsuste tegemisel ja pere vajaduste eest hoolitsemisel.» Artiklis esitatakse ka seda, kuidas vastutus mehe ja naise vahel jagatakse ja kuidas peaks võimalikke vastuolusid lahendama: «Kui üksmeelele ei jõuta, siis on mehe vastutus tegutseda ja naise vastutus heaks kiita mehe otsus.»
Eespool kirjeldatud viisil peab selle õpetuse järgi korraldama koostöö ning lahendama vastuolud mehe ja naise vahel mitte ainult abielus, vaid lisaks ka «koguduses ja kogu ühiskonnas» – teisiti öeldes ka koguduse juhatuses, linnavalitsuses, riigikogus jne.
Mehe ja naise vahelise suhte raami täidab artikli järgi armastusel põhinev võrdsus: «Piiblis öeldakse ühemõtteliselt, et mees peab armastama oma naist ja seda naine ka elus igatseb. Naine peab laskma mehel juhtida, mis ei tähenda, et ta tegutseks uksematina ilma oma tahte, lootuste ja vajadusteta või et mees saaks teda sellisena pidada…. Piiblis öeldakse ka, et naine peab austama oma meest, mis omakorda on tähtis mehele. Mehe enesetunne ja elu kannatavad, kui naine teda ei austa, vaid kritiseerib, alandab ja alahindab tema võimet pidada ülal peret ja teha tööd.» Alistumise ja võrdsuse kokkusobitamise eeskuju on kolmainsuses: «Kristus alistub Isa tahtele, kuid samal ajal on temaga võrdne. Kui naine lepib mehe tahtega, on ka tema võrdne mehega.»
See õpetus mehest ja naisest vastab nii Piibli kui ka Lutheri õpetusele selles mõttes, et põhimõte on patriarhaalne; nagu ka see, et patriarhaalne pere on eeskujuks tervele ühiskonnale. See vastab nii Piibli kui ka Lutheri õpetusele selles mõttes, et patriarhaalne süsteem peab sisuliselt teostuma omavaheliste tegude ja armastuse kaudu. Indiviidi tasandil peavad abikaasad teineteist võrdselt armastama ja austama, kuid ühiskonna tasandil võrdsust ei ole, sest naine peab mehele alistuma ja laskma mehel juhtida nii abielus kui kogu ühiskonnas.

Vaimuliku ameti avamine naistele tähendas seda, nagu öeldud, et meie kirik tegi viimase sammu oma teel, ütlemaks lahti sellisest (patriarhaalsest – tlk) nägemusest naise ja mehe suhtes – olgu ühiskonnas või kirikus. Artikkel ajakirjas Kristet Perspektiv aga siiski osutab, et naiste ordineerimise vastaste seas tahetakse veel kinni pidada vanast arusaamast. Sellest hoolimata ei olda siiski valmis tegema kokkuvõtteid oma õpetusest ja ettekujutusest, isegi mitte neid, mis puudutavad naise positsiooni kirikus ja koguduses. See jääbki arvamuseks või ettekujutuseks, sest ei nõuta, et seda peaks järgima. Ilma südametunnistuse piinadeta võib nii töötada koos naistega, kes ilmselgelt rikuvad alistumise käsku, olles koguduste juhatuste, nõukogude, kirikukogu liikmed, juhid jne.
Kuidas see südametunnistus, mis on seotud kõnelemise ja õpetamise keeluga (1Kr 14 ja 2Tm 1), sallib siis koostööd nende naistega, kes erinevates juhtimisorganites tegutsedes selgelt rikuvad seda alistumise käsku, mis on nimetatud keeldude aluseks?

Südametunnistus, arvamusvabadus, tegutsemisvabadus
Naise tegutsemist vaimuliku ametis ei saa näha usutunnistuskirjadega vastuolus olevana sel lihtsal põhjusel, et seda asja seal üldse ei käsitletagi. Kuulsas kirikukogu lõppotsuses (1986 – tlk) aga öeldakse, et ka neil, kes ei saa heaks kiita naiste ordineerimist, on õigus kirikus tegutseda. Teine asi on see, et kõnealust seisukohta võib põhjendada väidetega, mis on vastuolus tunnistusega. Meie kirik eeldab selle asemel, et naisi ja ametit puudutades täidavad kõik kehtivat korda. Selles suhtes ei ole meil võimalikke variante, mida saaks valida, nagu näiteks kiriklike talituste kavasid. Et kirikukogu lõppotsus ei ole seadus, ei kujuta see endast ka võimalikku teist korda.  
Selles olukorras on küsitud, kas kirikus realiseerub arvamusvabadus, kui arvamus võib olla, aga seda ei saa järgida ega täita. Siin unustatakse, et arvamusvabadus ei tähenda automaatselt tegevusvabadust. Meie ühiskonnas on palju arvamusi, mida ei saa täita. Meil on näiteks vabadus olla kui tahes teotav Jumala, Jeesuse või Muhamedi suhtes, kuid seda arvamust me ei saa tuua avalikkuse ette, sest siis teotaksime inimeste poolt pühaks peetut. Meil võib olla kui tahes negatiivne seisukoht mõne inimese suhtes, kuid me ei avalda seda, sest seda peetaks au solvamiseks. Õpetaja arvates oleks nii mõnigi õpilane väärt korralikku «sauna», kuid ta ei saa seda teoks teha viisil, mis puudutab õpilase kehalist karistamist.
    
See ei ole aga siiski juriidiline küsimus. See on ennekõike moraalne küsimus ja selle kaudu südametunnistust puudutav asi. Südametunnistuse hääl, mis ütleb, et on vale solvata teist, peaks olema tugevam teiste südametunnistuse häälte seas. Südametunnistuse vastuolusid on alati seal, kus on inimesi ja elu. Põhireegliks on see, et teise inimese hea peab käima enda heast eespool. Kristliku usu järgi seisneb see käsk Jumala poolt antud armastuse käsus. Inimese tõrjumine või erinev kohtlemine soo põhjal on alati solvav. Eemaldumine ja koostööst keeldumine tundub passiivse taganemisena, kuid tegelikult on küsimus aktiivses ühtsuse rikkumises teise osapoole suhtes. Selline tegevus avalikus sfääris on lisaks sellele seadusetu, sest rikub kõrvaletõrjumise seadust. Need vaimulikud, kes nõuavad enesele õigust keelduda koostööst teise vaimulikuga sel põhjusel, et see on naine, nõuavad praktikas endale erivabadust seadusest, mis on ühine kõigile kodanikele. Samal ajal nõuavad nad erivabadust moraaliseadusest, mis on üldiselt siduv, sõltumatu kõikidest juriidilistest seaduse tõlgendustest.
Kas viide oma usule ja südametunnistusele lubab alustada õigusel selliseid tegusid, millega tahtmatult solvatakse teisi inimesi? Kas mitte südametunnistus ei peaks keelama sellist tegevust? Kas me ei peaks suutma tegutseda kristliku ligimesearmastuse põhjal isekeskis ilma riiklike seaduste ja kohtuteta?

Südametunnistus ja kiriku ühtsus

Varem on olnud küsimus eeskätt koostööst keeldumise eetilises hindamises. See vaade on tähtis ka teoloogiliselt, sest me jagame Lutheri arvamust sellest, et kirikukord peab põhinema armastuse seadusel. Veelgi tähtsam ja viimselt otsustav on vaimne vaade, mis seostub kiriku ühtsusega. Augsburgi usutunnistuse järgi on kirik «pühade osadus, kus kuulutatakse puhast evangeeliumi ja seatakse sellekohaselt sakramente». Kokkuvõtvalt seab tunnistus selle järgi kiriku ühtsusele kaks eeldust: «üksmeel evangeeliumi kuulutamisel ja sakramentide pühitsemisel». Need kaks eeldust on «piisavad» (satis) ühtsuse jaoks (CA VII), jutlustamis- ja armulauaosaduse jaoks.
Kiriku ühtsus on ohus mitte ainult siis, kui üks või teine neist eeldustest jääb täitmata, vaid ka siis, kui neile eeldustele seatakse lisasid. Nagu öeldud, ei leidu sellele toetust meie kiriku tunnistusel põhinevast ühtsusevisioonist ega ametikäsitlusest. Need vaimulikud, kes oma südametunnistusele viidates keelduvad koostööst naisvaimulikega, on sattunud sellisesse olukorda, et nende südametunnistus nõuab ilma tunnistuse toetuseta jutluse- ja armulauaosaduse rikkumist. Selle osaduse rikkumine puudutab kiriku olemuse ja elu üdi ning on sellise taseme asi, kus kirikul ei ole volitusi kehtestada neile vaimulikele erivabadust. Mitte kellelgi ei ole mitte mingitel tingimustel õigustust rikkuda kiriku, Kristuse ihu ühtsust.
Kas ei olekski loomulik, kui luterliku vaimuliku südametunnistus käsiks pigem kaitsta kui rikkuda jutluse- ja armulauaosadust, mis täidab tunnistuse poolt seatud tingimusi?

Mis seob südametunnistust?
Küsimused koostööst keelduvatele vaimulikele võib koondada üheks. Tundub ilmselge, et naiste ordineerimise vastased, hoolimata kõikidest oma ülistustest olla ustavad Piiblile, on hüljanud mõnesaja-aastase piibelliku ja luterliku põhjenduse naise vaikimisele koguduses; käsu, mis nõuab naiselt mehe tahtele alistumist. Vastupidiselt kirikukogule tegid nad seda täielikus vaikuses, ilma avatud teoloogilise arutelu või argumentatsioonita. Käsule enam ei viidata. Järele on jäänud ainult keeld, mis on saanud uue põhjenduse, nimelt üldise viite täpsemalt määratletud ametikäsitlusele.  
See muutus argumentatsioonis naisvaimulike vastu tuleb selgelt esile selles, et kiidetakse heaks kord, mis meie kirikus kehtis enne naiste ordineerimise heakskiitmist. Selle korra järgi võis naine õpetada ja jutlustada lektorina, kuid mitte pastorina. Ta võis ka juhatada koguduse juhatust ja töötada kirikukogu juhataja asetäitjana, kuid ei võinud teenida koguduses isegi mitte abivaimulikuna. Selle korra, mis oli kehtiv kuni aastani 1986 ja mis oli nii radikaalselt vastuolus nende mitmesaja aasta vanuste argumentidega, mida oli naiste ordineerimise vastu kasutatud, võivad koostööst keelduvad vaimulikud ilmselgelt rahuliku südametunnistusega heaks kiita. Nende südametunnistus on siis vabastatud nendest argumentidest naisvaimulike vastu, mis on olnud olulisemad luterlikus traditsioonis. Küsimus on: millega need siis seotud on?

Südametunnistus ja kuuluvus
Kui on nii, et südametunnistust seob selline ametikäsitlus, mida ei ole isegi olemas; et südametunnistust seob praktikas vastuseisuga otsustavates kirjakohtades pelk keeld ja mitte käsk, ning et südametunnistus lisaks sellele sunnib vaimulikke rikkuma tunnistuse poolt määratud jutluse- ja armulauaosadust, peab tõsiselt küsima, mis on tegelik põhjus. Siin saab vastata vaid enam-vähem mõõduka oletusega.
Kui otsida vastust mainitud küsimusele, siis oleks vaja arutada, milline on tänapäeva kiriku sotsioloogiline ja sotsiopsühholoogiline funktsioon naisvaimulike suhtes. Paljugi viitab sellele, et vastuseisust on saanud identiteedi- ja tunnistusmärk, mis kõneleb, millisesse rühma keegi kuulub teoloogilisel ja kirikupoliitilisel väljal; väline märk ustavusest Piiblile. «Kelle poolel seisad?» küsiti 1960. aastatel. Samal kombel küsitakse nüüd kirikus. Oma seisukohti näitab igaüks sellega, et avaldab oma arvamuse naisvaimulikest. Põhjendusena oma vaadetele tuuakse üldine viide ametikäsitlusele ja piiblitõlgendusele.
Kui see oletus on õige, siis seob südametunnistust see teoloogiline ja kirikupoliitiline rühm, kuhu tahetakse kuuluda. Seisukohavõtt naisvaimulike suhtes seob veelgi enam kui selle seisukoha põhjendused. Need, kes on keeldunud vaimulikuks ordineerimisest koos naistega, on aruteludes öelnud, et side selle rühmaga, kuhu nad tahavad kuuluda, on tõepoolest tugev. Keeldumise taustal on kartus ja kahtlused selle pärast, kuidas teised asjasse suhtuvad. Kui osaled ordinatsioonil, kardetakse, et seda tõlgendatakse nii seisukoha kui poole vahetamisena ja naisvaimulike pooldamisena. Ja kuigi tuleks välja, et ordinatsioonil osalemine ei ole muutnud su arvamust, peetaks sind sellest hoolimata selgrootuks petturiks, kes oma karjääri nimel teeb järeleandmisi südametunnistusele. Nii ollakse sisemiselt tihedalt liidetud oma rühmaga.
Meie kirik vajaks hädasti mõnda neist teoloogiamagistritest, kes nüüd keelduvad ordinatsioonist koos naistega. Tavaliselt on neil väga tugev sisemine kutsumus ametiks ja sageli suurem mõistmine teoloogiliste põhiküsimuste osas kui paljudel teistel teoloogidel. On väga traagiline nii nende tuleviku kui kiriku suhtes, et nad on sel moel seotud ning et normaalse korra järgne vaimuliku ordinatsioon ega koostöö pole nende puhul võimalik.

Südametunnistuse vastuolu
Kiriku ja koostööst keelduvate vaimulike vahel sündinud riiule võib leida juriidilise lahenduse. Areng läheb nüüd oma sisemise loogika kohaselt takistamata sinnapoole. Sest on ju kirikki nagu teised asutused ja organisatsioonid ühiskonnas üldise seaduse alam. Kuid siiski on küsitav, kas juriidilised kohtud suudavad lahendada probleemi. Tõeline ja toimiv lahendus eeldaks lahendust ka taustal olevale südametunnistuse vastuolule koos oma vaimulike ja eetiliste dimensioonidega.  
Südametunnistusel on vastuolu alati ühe või mitme sisemise hääle vahel. Koostööst keelduvad vaimulikud kuulevad loogiliselt võttes vähemalt kahte selget südametunnistuse häält. Üks hääl nõuab, et meesvaimulik realiseeriks seisukohta mitte töötada koos naisvaimulikuga. Teine hääl meenutab vaimse käsu olemasolu, mis keelab rikkuda kiriku ühtsust, jutluse- ja armulauaosadust. Samal ajal viitab see hääl jumalikku väärtust omavatele eetilistele nõuetele, mille järgi on vale ja armastusetu solvata ligimest. Kumb hääl on mõjusam? Sellest lahendus sõltub.

John Vikström artikkel on ilmunud rootsi keeles («Samvetet och kvinnliga präster») ajakirjas Teologinen Aikakauskirja 4/2007 ja soome keeles www.kotimaa.fi 29.10.2007.

John Vikström
Soome keelest Hedi Vilumaa