Jumalat tunnevad nii pisikesed kui ka suured

Jüngritel oli tõsine kartus selle ees, et Jeesus neilt ära võetakse. Evangeeliumides võime ju näha, kuidas jüngrid võitlevad kõigiti selle vastu, et Jeesus nende juurest ära läheks. Mingil hetkel läks see vastuseis või vastumeelsus nii suureks, et kui Jeesus kuulutas, et ta peab kannatama ja surema, oli Peetrus see, kes viis ta kõrvale ja sõitles… sõitles nii, et Jeesus pidi talle ütlema: «Tagane, vastupanija, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil!»

 

Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Aga südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest. Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud. Sest need, keda ta on ette ära tundnud, need ta on ka ette määranud saama tema Poja näo sarnaseks, et tema oleks esmasündinu paljude vendade seas. Aga keda ta on ette määranud, neid on ta ka kutsunud; ja keda ta on kutsunud, need on ta ka õigeks teinud, aga keda ta on õigeks teinud, neid on ta ka kirgastanud.
Rm 8:26–30

Jüngritel oli tõsine kartus selle ees, et Jeesus neilt ära võetakse. Evangeeliumides võime ju näha, kuidas jüngrid võitlevad kõigiti selle vastu, et Jeesus nende juurest ära läheks. Mingil hetkel läks see vastuseis või vastumeelsus nii suureks, et kui Jeesus kuulutas, et ta peab kannatama ja surema, oli Peetrus see, kes viis ta kõrvale ja sõitles… sõitles nii, et Jeesus pidi talle ütlema: «Tagane, vastupanija, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil!»
Me võime ju aru saada, et see, mida jüngrid tundsid, on inimlikult täiesti normaalne. Inimestena me pelgame seda, mis on uus, ega taha loobuda sellest, mida me tunneme ja teame, eriti kui see on meile midagi kallist. Kõik uus, olgu see nii hea kui tahes, kutsub meis esile terava vastuseisu. Nii olid jüngrid tõsiselt mures, kui Jeesus ütles, et ta lahkub nende juurest. Minu arvates rahustas see, mida Jeesus neile ütles, neid suhteliselt vähe. Nimelt ta ütles: «Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde.»
Jah, Jeesus võeti üles taevasse, me tähistasime seda mõned päevad tagasi, neljapäeval. Taevaminemispühal me mõtlesime tunnile, mil Jeesus võeti üles taevasse.
Minu vanaemal oli komme ütelda, et loodus tühja kohta ei salli. See tähendab, et kui kedagi või midagi kallist sinult ära võetakse, siis mingil hetkel täidab sellest jäänud tühiku miski muu. Just seda Jeesus meile evangeeliumis räägibki: kui tema meie juurest ära läheb, saadab ta enda asemel Lohutaja. «Tõe Vaim, kes lähtub Isast, siis tema tunnistab» Jeesusest meie sees.
«Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: «Tunne Issandat!», sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured» (Jr 31: 34a).
Jah, need pühakirja tekstid, mida me tänases jumalateenistuses kuulsime, nii prohvet Jeremija, Paulus oma Kirjas roomlastele kui ka Jeesus Johannese evangeeliumis räägivad meile kõik sellest, kuidas ja miks Püha Vaim meie juurde tuleb.
Mind ennast pani mõtlema Jeremija poolt kirjapandu: «Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: «Tunne Issandat!», sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured.»
Kas minus on see Püha Vaim, kas minus on see jumalatundmine? Või kas see on teistes inimestes? Ühtepidi ma võin sellele küsimusele vastata kindla äratundmisega, et jah, on küll, omaenda tarkusest ei oleks minust siin teie ees seisjat, teile rääkijat. Ja kindlasti ei oleks ilma Püha Vaimuta ka teist minu kõne kuulajat.
Teisalt on mul jällegi tõsised kahtlused. Ja need on just põhjustatud prohvet Jeremija kirjas sisalduvast kirjeldusest: vaadake ümberringi ja te näete piisavalt inimesi, kellele te peate ütlema, mis ütlema, lausa karjuma: «TUNNE ISSANDAT!», ja seda ka nende hulgas, keda me oleme harjunud koguduse liikmeteks pidama. Seega peame me tunnistama, et seda Püha Vaimu ei ole mitte igaühes meist.
See juhatab meid huvitava probleemi juurde, millele võime komistada tänast jutluse teksti lugedes, nimelt: kui palju on meie usklikuks olemine ettemääratus ja kui palju on seal meie oma otsust? See on huvitav mõtlemisaine, eriti kui me oleme oma elus teravalt kogenud Jumala lapseks saamise otsuse tegemist. Koos kõikide kahtluste, raskuste ja muidugi ka võidutundega, kui see otsus tehtud on. Tõenäoliselt ei ole mul võimalik teile siinkohal mingit kindlat vastust anda, ühelt poolt on see ju olnud meist igaühe otsus, otsus uskuda või mitte uskuda. Või on see hoopis Jumala suur plaan, kes meist saab äravalituks, kes mitte.
Kuigi, tuginedes nendele samadele sõnadele, saan ma selle mõtte kokku võtta mõtteavaldusega, et kui sa oled tundnud endas nii palju vajadust kodust välja minna ja kirikusse tulla, siis pead sa juba olema nende valitute hulgas ning polegi ju tähtis, kas kusagil maailmas on ka keegi, kelle õndsaks saamine ei kuulu Jumala plaanidesse…
Jääb üle vaid soovida, et sinu enda soov oleks ka sellesse usku edasi jääda. Sest kuigi me oleme valitud või siis kutsutud, on meil ju teatavasti ka alati võimalus sellest kutsumisest välja langeda (piisava tahtmise korral on inimene võimeline kõigeks).
Kuigi, kui me laseme Pühal Vaimul elada endas, siis võime olla kindlad, et jumalast eemale jäämine on üsna raske. Või mida sina arvad? Oleksid sa valmis loobuma sellest õnnetundest, rahust, toest ja paljudest muudest asjadest, mis Vaimu läbi meie ellu tulevad? Ma usun, et ei ole.

Urmo Saks,
Muhu koguduse õpetaja