Laulge ja olge rõõmsad

Need sõnad ütles kontserdi sissejuhatuseks oma kammerkoorile Tallinna Jaani koguduse õpetaja dr Arne Hiob. Oli pühapäev, 20. aprill, päev, mis kirikukalendris kannab nimetust Cantate – laulge. Just selle pühapäeva oli Jaani kammerkoor valinud oma 15. aastapäeva kontserdiks.

15 aastat tegevust – mis sinna mahub? Alustatud sai noorte kammerkoorina, mida juhatas Reet Lend. 1998. aastal hakati koori võtma ka vanemaid lauluhuvilisi ja koor sai nimeks Benevolentia (Hea Tahtega). 2002. aastal leiti, et siiski oleks vajalik ka ainult noortest koosnev kammerkoor. Kollektiiv sai nimeks Fidelitas (Usklikkus) ja juhatama hakkas seda Merilin Nõu. 2004 pandi need kaks koori kokku ja nii tekkis üks üldine koguduse kammerkoor, kus aastapäevakontserdi järgi otsustades laulab väikeses koosseisus 25, suures 35 lauljat, mis meenutab juba rohkem segakoori.
Lauljate keskmiseks vanuseks on veidi üle 30 aasta. Põhiliselt kaunistatakse lauluga kodukiriku jumalateenistusi, millest eriti oodatud on jõuluõhtu ja ülestõusmispüha varahommik. Antakse ka omaette kontserte. Osaletakse nii ilmalikel kui vaimulikel laulupidudel. Koor esineb Eestimaa mitmesugustes paikades, kuid võõras pole ka välismaa – lauldud on Soomes, Saksamaal, Rootsis ja Taanis.
Kuulake ja nautige!
Arne Hiob ei öelnud ilmaaegu oma koorile neid sooje sõnu: «Laulge ja olge rõõmsad.» Laulurõõm paistis välja igast koori esitatud laulust. Oli tunda, et siin tahetakse laulda ja seda tehakse rõõmuga. Esitati 20 laulu, millest rohkem kui pooled olid eesti autoritelt. Tõsi küll, ega kava väga suuri nõudmisi ei püstitanud, kui siiski – eks «Psallite Deo» J. S. Bachi «Magnificatist» oma soprani kõrgete nootide ja barokiliku helikeelega ole ikka omajagu pähkel ka.
Või vene klassiku D. Bortn­janski «Pühad haavad», mis nõuab idakiriklikke tüsedaid basse. Ja ega Cyrillus Kreekki teab mis kerge ära laulda ole.
Muidugi – kammerkoorilt ootad ju ikka eriti head laulu, seda just vokaalses mõttes. Juba aegade algusest on sellesse kooriliiki valitud eriti ilusaid hääli ja musikaalseid hingi. Pole siin erand Jaani koguduse kammerkoorgi. Häälerühmad said oma sooloepisoodidega kenasti hakkama (J. Rheinberger «Abendlied»). Rahuldusega võis kuulda kindlalt kõlavaid meeshääli (H. Tobias-Duesberg «Mu süda, ärka üles»). Puhta intonatsiooni ja väärika esinemise eest võib kiita ka Triin Lendi, kes soleeris U. Sisaski laulus «Heliseb väljadel».
Koori kuulates on ikka põnev, kuhu laulu lõpuks välja jõutakse, kuidas kõlab lõpu­akord. Jaani koorijuhid lasid neid lõpuakorde erilise uhkusega kõlada – kuulake ja nautige! Siin oli tõesti, mida nautida – täiuslik kooskõla, parajalt särav sopran üleval ja kandev bass all, kindlalt paigas täitehääled. Ja omavahel õiges proportsioonis. Selle lõppakordi pärast võis andeks anda teatud monotoonsuse M. Metsala laulus «Taevane Isa, kuule mu palvet» või L. Gabrali rohkem ilutsevas kui hõiskavas «Halleluujas». Domine Jesu C. Kreegi «Reekviemist» oleks võitnud, kui saatjaks oleks klaveri asemel olnud orel.
Rõõmu kuulajaile ja esinejaile
Vaimulikel kontsertidel esitatakse sageli üksteise järel ühetaoliselt aeglasi ja mõtisklevaid laule, mis lõpuks kuulaja uinutavad ja igavlema panevad. Kõnesoleval kontserdil suudeti seda vältida, kuigi ka siin oli üsna pikk rida jutustavaid-mõtlikke laule. Dirigentide auks peab ütlema, et peaaegu kõikjal suudeti leida võimalusi kas siis tempo elavdamiseks või, kui see võimalus puudus, tõlgitseda sisu nii huvitavalt, et mõtteid mujale lasta polnud võimalik.
Meeldivat vaheldust mõtisklevale muusikale pakkus P. Ripsi «Tarkuse allikale» oma liikuva tempo, leidliku fraasikujunduse ja muidugi lõpp­akordiga. Sama võiks öelda ka K. Nystedi piduliku «Laudate» ja C. Kreegi muresid peletava «Süda, miks sa muretsed» kohta.
Kontserti juhatasid Merilin Nõu ja Reet Lend. Mõlemat iseloomustab laulupeolikult avar žest, mis meenutab meie kunagist laulupidude kuningat Juhan Simmi. Pisut küpsem, sugestiivsem ja kogenum tundus olevat Reet Lend. Tema juhatamisviis oli detailsem (R. Toi «Palvelaul»), märgatavad olid ilusad kulminatsioonid (M. Härma «Issand, jää meie juurde») ja kõlajõu mõjuv kasutamine (P. Leppänen «Sügavusest hüüan»).
Parima dirigenditöö tegi aga siiski Merilin Nõu C. Kreegi lauluga «Õnnis on inimene», mille muusika oli põhjalikult läbitunnetatud. Ma vist ei eksi, kui ütlen, et seesinane on dirigendi (üks) lemmikuid. Esile võib tõsta ka tema juhatatud P. Sarapiku «Õhturahu» tõlgitsust.
Kokkuvõttes – kontsert kaunistas Cantate päeva, tõi rõõmu kuulajaile ja küllap ka esinejaile.

 

Mati Märtin