Püha Jumal ei vaja kompromisse

Jumal on imeliselt juhtinud Iisraeli rahva Egiptusest välja. Ta on Iisraelile ütelnud: «Mina olen Issand, sinu Jumal», ta on oma seadused teatavaks teinud ja rahvas on vastanud: «Me tahame teha iga sõna järgi, mis Issand on rääkinud!»
Nüüd on tulnud katsumuse aeg. Mooses on tõusnud taas Siinai mäele ja sinna kauaks jäänud. Iisraeli on tabanud hirm ja ebakindlus: «mis meist saab, äkki on Moosesega midagi juhtunud? Kes juhib meid nüüd kõrbest tõotatud maale? Kes palub meie eest, kui meil on nälg või janu?» 

Siis Issand rääkis Moosesega: «Mine astu alla, sest su rahvas, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja, on teinud pahasti! Nad on kähku pöördunud teelt, mida ma neil käskisin käia. Nad on enestele teinud valatud vasika. Nad on seda kummardanud ja sellele ohverdanud, ja nad on öelnud: See on su jumal, Iisrael, kes tõi sind Egiptusemaalt välja.»
Ja Issand ütles Moosesele: «Ma olen näinud seda rahvast, ja vaata, see on kangekaelne rahvas. Jäta nüüd mind üksi, et mu viha saaks süttida põlema nende vastu ja ma saaksin nad hävitada! Aga sind ma teen suureks rahvaks.»
Mooses aga anus Issanda, oma Jumala ees ja ütles: «Issand, miks süttib su viha põlema oma rahva vastu, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja oma suure võimsuse ja vägeva käega? Miks peaksid egiptlased rääkima ja ütlema: Kurja kavatsusega viis ta nad välja, et neid mägedes tappa ja maa pealt hävitada. Pöördu oma tulisest vihast ja kahetse kurja, mida sa kavatsed teha oma rahvale! Meenuta oma sulaseid Aabrahami, Iisakit ja Iisraeli, kellele sa oled iseenese juures vandunud ja öelnud: Ma teen teie soo nõnda paljuks nagu tähti taevas; ja kogu selle maa, millest ma olen rääkinud, annan ma teie soole ja nad pärivad selle igaveseks.»
Ja Issand kahetses kurja, mida ta oli ähvardanud teha oma rahvale.
2Ms 32:7–14

Jumal on imeliselt juhtinud Iisraeli rahva Egiptusest välja. Ta on Iisraelile ütelnud: «Mina olen Issand, sinu Jumal», ta on oma seadused teatavaks teinud ja rahvas on vastanud: «Me tahame teha iga sõna järgi, mis Issand on rääkinud!»
Nüüd on tulnud katsumuse aeg. Mooses on tõusnud taas Siinai mäele ja sinna kauaks jäänud. Iisraeli on tabanud hirm ja ebakindlus: «mis meist saab, äkki on Moosesega midagi juhtunud? Kes juhib meid nüüd kõrbest tõotatud maale? Kes palub meie eest, kui meil on nälg või janu?»  
Võib ka teistmoodi küsida: milline on meie Jumal, kui keegi meile ei ütle, mida me peame temast mõtlema? Kas usaldame seda, mida on enne öeldud, või otsime uusi teid ja võimalusi Jumalaga suhtlemiseks?
Iisrael hakkas otsima uusi teid. Aaron valiti uueks juhiks. Tema oli Moosesest paindlikum, ta otsis viise, kuidas uues olukorras inimeste soove ja igatsusi täita. Ta nägi rahva igatsust nähtava Jumala järele ja täitis selle. Ta ei mõtelnud võõrastest ebajumalatest ega kutsunud rahvast neid kummardama, ta püüdis leida tasakaalu Issanda seaduse ja rahva tahtmise vahel. Rahvas andis Jumala teenimiseks suure osa oma varandusest. Iisraelile sai taas selgeks, et nad ei ole üksi, Issand on nendega ja rahvas oli õnnelik.
Aga õnnetunne ja rahulolu ei ole alati märgiks Jumala lähedalolust. Isegi kui rahvas on Issandast kõnelnud, teda ülistanud ja palju andnud, ütleb Jumal kindla «ei». Püha Jumal ei vaja kompromisse, ta ei taha, et inimene otsiks mingeid uusi ja nutikamaid võimalusi. Ta tahab meid täielikult või üldse mitte.
Issanda viha on põlema süttinud. Kas seesugustes olukordades on üldse võimalik midagi päästa?
Jah, on.
Isegi kui Issand on Moosese enda juurest minema saatnud, ei anna Mooses alla. Ta ei astu Aabrahamiga ühte ritta, et olla suure rahva esiisaks. Tal juba on rahvas, tal on oma tee käia ja seepärast ta palub: «Issand, mõtle oma aule, oma lubadustele, oma sõnale, mis on jääva väärtusega, isegi kui oleme karistuse ära teeninud!» Ta astub palvetava Aabrahami jälgedes, paludes nende pärast, kes ei märka ja ei oska enese eest paluda.
Ka täna ei ole eestpalve sügav sisu muutunud. On suur õnnistus teada, et meie Jumal kuuleb palveid, et me võime temaga kõnelda kõigist neist asjust, mis meie südant vaevavad ja koormavad. On hea teada, et saame avatud silmadega ringi vaadata, Jumala Sõnale toetudes järeldusi teha, näha teiste inimeste vajadusi ning nende eest palvetada.
Issanda karistust ei tule, rahvas jääb püsima. Kas see on Moosese palve vägi, mis Jumala viha lepitas? See jääb lõpuni Jumala saladuseks, miks ta oma meelt muutis, kuid meile on jäänud Moosese eeskuju. Tema ei anna alla. Ta teeb, mis on vähegi võimalik, et rahvas jääks ellu. Isegi kui teha pole muud kui paluda, ei jäta ta seda, nii vähest ja ometi tohutult paljut, tegemata.
Üks Jeesuse tähendamissõna ütleb, et taevariik on kalavõrgu sarnane (Mt 13:47). Võrk koosneb paljudest nööridest, mis on omavahel kokku sõlmitud. Kui nöörid katkevad ja sõlmed lahti lähevad, pudeneb saak võrgust välja. Eestpalvet võib samuti kujutleda võrguna. Moosese palve on kui võimas köis, mis hoidis rahva hävingust. Meie palved on pigem võrgu sarnased. Ristiinimestena teame, et meil igaühel on võimalus ja kohustus paluda mitte ainult enda, vaid ka teiste vajaduste eest. Kui paljud seda teha võtavad, on paljud hoitud.
Mõtlen peaaegu iga päev ühe noore mehe peale, kes ühes religiooniõpetuse tunnis äkki teatas, et Jumalat pole olemas. Kui talt küsisin, miks ta nii arvab, sain vastuse: «Kui ta oleks olemas, siis ta vastaks minu palvetele.» Palun temale mõeldes Issandat, et kõigi palujate igatsused saaksid mõistetava vastuse, et ikka ja jälle jätkuks palvetajaid, kes mõistaksid palvete väärtust ja suurust.
Kutsun Sind, kallis lugeja, palvetama. Vaata oma koduaknast välja ning palu selle pärast, mida sa näed, on see siis loodus või inimesed. Mõtle meie maale ja rahvale ning palvetagem koos Eestimaa ja kogu maailma pärast. Vaata õhtuti tagasi päevale ning palveta nende inimeste eest, kellega Jumal Sind sel päeval kokku juhtis. Sõlmime Moosese eeskujul kartmatult ja innustunult kokku tugevat noota, mis Jumala armust hoiab üheskoos palvetajaid ja neid, kelle eest palutakse.
Aamen.

Kristi Sääsk,
Suure-Jaani koguduse õpetaja