Tartu Teoloogia Akadeemia jagab rohkem kui raamatutarkust

Tartu Teoloogia Akadeemia (TTA) esimese lennu vilistlane, praegune õppejõud nii akadeemias kui Tartu Ülikoolis ja sealses õppeosakonnas töötav Anu Haamer hindab akadeemiat omanäoliseks, positiivses mõttes eriliseks kõrgkooliks.

Sealne pingevaba, küsimusi ja uudishimu ärgitav õpiõhkkond on võrreldamatu, räägib ta. Kuigi vahepeal on läbi elatud ka kasvuraskused, oli toona vastloodud kooli esimeste üliõpilaste meeleolu mõnus ja innukas. Tõenäoliselt õppejõududelgi.
Loengutel valitses spontaanne ja loov õhkkond ning see julgustas meid väitlema, me polnud raamidesse kammitsetud, räägib Anu Haamer.
Tähtis on inimene
Metodistliku taustaga endine üliõpilane, kes Eenok Haameri usuõpetajate täienduskursuse lõpetajana akadeemiasse katsetele kutsuti, meenutab sealseid õpinguaastaid kokkuvõtlikult: «Väga ilus aeg.» Ning selgitab: «Otsustasin õpingutega proovida, sest olin mitme usulise ülesandega tegev ning soovisin täiuslikumalt oma kogudust teenida. Kool vastas mu ootustele.» Hirm, et TTA võib olla liiga luterlik, osutus asjatuks. «Seltskond oli kirju, aga huvitav.» Suhtlemine on koolis oikumeeniline ja õppureid on olnud erinevatest kirikutest.
Iga tudeng on akadeemias tähtis. Kooli looja Eenok Haamer suhtub üliõpilastesse vä-ga tähelepanelikult. Kuulab, püüab mõista ja motiveerib edasi liikuma. Teoloogiaakadeemias pole omaks võetud suhtumist, et tehke, mis tahate, vaadake, kuidas ise saate. Tähtsustatakse isiksust ja õpi-protsessi, jääb kõlama akadeemias õppinute juttudest.
Ühise suhtluse kaudu
Akadeemias on rõhk sotsiaalsete oskuste omandamisel. Õppekava on üles ehitatud tugevate piibli- ja teoloogiateaduste kõrval ainetele, mis aitavad hiljem elus kõikjal edukalt hakkama saada ning kohaneda. Jumalateenimistööga seotud ametialadel, olgu siis vaimulikuna ja kirikus või hingehoidjana ja noorsootöös, on olulised samuti teadmised psühholoogiast ja suhtlemisoskus.
Suurt tähendust omistab Anu Haamer, kes on nüüdseks juba doktorikraadi taotlemisel poolele teele jõudnud, sessioonidele, mida väljaspool Tartut peetakse. Need on paaripäevased sessid ning aasta viimane õppesessioon e suvesess. Kuulatakse loenguid, käiakse kirikus.
Rohkeid mälestusi on Anu Haameril ja tõenäoliselt paljudel teistelgi just suvesessidest. Neid on peetud üle Eesti erinevates paikades kirikutes, pastoraatides, telkides. Ühist suhtlemist rõhutab Anu ikka ja jälle kõige selle juures tähtsaimaks.
Kõrghetkede hulka kuulus tema arvates ka homileetiline seminar, kus pidi kirjutama jutlusi ja kõnesid igaks puhuks ning hiljem diskuteeriti nende üle. Samamoodi on üliõpilased välja toonud emakeeleõpet. Hea sõnaga mainiti õppejõude Toom Õunapuud ja Lehte Hainsalu. Meenutamata ei jäetud juba lahkunud legendaarset Evald Saagi, kelle erudeeritus ja omapärane õpetamisstiil – ta lihtsalt rääkis – andis noortele rohkelt mõtlemisainet. Paljude jaoks olid õpinguaastad TTAs unistuste ja soovide täitumine.
Nii palju kui Anu kuulnud on, läheb tema kursusekaaslastel ja teistel akadeemia üliõpilastel hilisemas elus hästi. Ta on veendunud, et selles koolis antav mitmekülgne haridus annab hea võimaluse ka edasiõppimiseks. Seda veendumust on paljud mitmes eri kõrgkoolis ja isegi välismaal oma tegemistega kinnitanud, teab TTA õppeprorektor Siimon Haamer.
Siimon Haameri sõnul jääb kirikutööle umbes kolmandik TTA lõpetanutest, kuid nende protsent, kes sellele kaudselt kaasa aitavad, on veelgi suurem.
Vastloodud TTAs esimest kursust alustanud ja üliõpilasest sama kooli õppejõuks tõusnud Anu Haamer näeb kooli tugevaimat külge vabas õpiõhkkonnas, mis on toiminud algaastaist praeguseni, omavahelistes positiivsetes suhetes, mis julgustab ja õpetab tudengeid iseseisvalt mõtlema. «Isemõtlemise kindlus on hindamatu väärtusega,» sõnab ta. «Üks on raamatuteadus, faktitarkus, teine asi aga elutarkus, mõttejulgus. Oma väikesel soojal moel andis kool kaasa midagi, mida raamatutest õppida ei saa.»

 

Külle Kais