Toimetuse postist

Armastuse defitsiitVanglate peakaplan kirjutab Eesti Kirikus, et «…selle armastusega oleme kutsutud armastama isegi oma vaenlast».
Kohati tundub, et me pole ikka veel võimelised armastama isegi oma ligimesi, rääkimata vaenlastest. Tihti kuuleme pere- ja koolivägivallast. Nii palju on ühiskonnast tõrjutuid vanglates, erikoolides ja muudes kinnipidamisasutustes. Pealegi käsitletakse armastuse jagamist paljudele meie kultuuris hoorusena, armastusega koonerdamist ja selle reserveerimist üksnes «omadele» aga voorusena. Vaenlaste omamine on ühiskonnas aktsepteeritavam kui nende armastamine.
President oma aastapäevakõnes kutsus üles näitama põlgust väikluse ja vulgaarsuse suhtes. Ta arvab teadvat, missugune tung ajendab «huligaane ja anonüümseid netisõimlejaid». Kas ei tuleks küsida, mis neid inimesi vaevab ja neile haiget teeb? Miks nad käituvad ühiskondlike tavade vastaselt? Põlgus ja hukkamõist üksnes süvendab pingeid.
Tihti viidatakse piiblilooliselt Kainile, kes vennatapjana märgistati. Arvatakse, et kurjus, viha, vägivaldsus ja kadedus ongi teatud inimloomusele omased. Kuid miks ei pööranud väidetav jumal oma pilku Kaini toodud roaohvri andidele? Miks jäi tema ilma tunnustusest, tähelepanust ja heakskiidust? Kas ei näinud vaeva ja teinud tööd mõlemad vennad? Kuidas saab teha nii suvalist vahet karjakasvatajal ja põllumehel? Kas nad pole üks?
Tänapäeval võiksime märgata, milliseid vihasid vilju kandvaid võrseid on kasvatanud see iidne olemuslugu. Eks tunne siin ära vana hea altkäemaksu andmise tava. Siit saab alguse elitaarsus-ühiskondlik ja sotsiaalne kihistumine. Keegi on kellestki parem ning jumala poolt «usus õigeksmõistetud». Taoline mõtteviis toidab igiliikurlikult ülekohut ja ebaõiglust.
Meie kestmajäämise võti on ideoloogilistes valikutes. Kas suudame esile kutsuda «kvanthüppe» kollektiivses teadvuses? Koguja mentaliteedilt jagaja mentaliteedile ja hirmu paradigmalt armu paradigmale! Triumviraadis kiri-kirik-riik tuleb «terad sõkaldest» eraldada. Mõtteviisides.
Marve Abiline,
Võrumaa