Puudest ja metsast

Tarbijakaitsjad ning juristid manitsevad sageli, et inimesed peaksid õppima lugema imepisikeses kirjas teksti kasutusjuhendite ja lepingute tagumise poole alumises servas. Olulised üksikasjad võivad muidu kaduma minna. Inglased ütlevad: the devil is in the details.

Üks hea ametivend avastas eelmisel nädalal korrapärase piiblilugemisega Jesaja raamatu juurde jõudes, et 7:14 allservas on väikses kirjas kommentaar: «Tõlge «neitsi» põhineb Septuagintal. Heebreakeelse originaali alma tähendab ‘noor naine’.» Temas tärkas kahtlus, et tegemist on kuratliku märkusega, millega õõnestatakse kristliku usu alustalasid. Kas viimase piiblitõlke taga peab nägema ateistlikku vandenõu? Ent selle toimetajaks on ju olnud Piibliselts, mille juhatuses esindatud kõik Eesti suuremad kristlikud kirikud!
29. märtsi Eesti Päevalehes kirjutab Andrus Kivirähk, et imelik on kuulutada, nagu oleks Stalin ateismi välja mõtelnud: «Tegelikult ei olnud Nõukogude Liit ju üldse ateistlik ühiskond, vaid viljeles lihtsalt kristlusest erinevat religiooni oma pühakute, riituste ja vaimulikega. Ateism on sootuks midagi muud, palju vanem nähtus pealegi.» Levinud ateismikriitika probleemiks on Eesti loetuima nüüdisautori meelest see, et takerdutakse detailidesse, ei nähta metsa puude taga. Paraku tuleb Kivirähule vähemalt osaliselt õigus anda.
Samas ei saa ka ristiusu algust Julk-Jürist lugeda ning üldse ei anna vist ateismi ja uskmatust päriselt samastada. Kui ma õigesti mäletan, siis on 20. sajandi üks tuntumaid teolooge Paul Tillich täiesti võimalikuks pidanud usu ja ateismi dialoogi, juhul kui viimast ajendab tõetaotlus, s.t «usk» tõesse. Juhul kui ei takerduta üha üksikasjalikumaks muutuvasse vastastikusesse kriitikasse ja hoidutakse hoiatamisest, mis kõik võib juhtuda, kui «need» jälle võimule pääsevad.
Mitmed uurijad on väitnud, et igasugune fundamentalism (olgu religioosne või sekulaarne – näiteks marurahvuslusena) põhineb hirmul. Kardetakse, et hävib harjumuspärane elukorraldus, igasuguseid muutusi tajutakse ähvardusena ning see teeb agressiivseks, sunnib takerduma detailidesse, kindlatesse piltidesse ja kujutlustesse. Maailm jaguneb kaheks: omadeks ja vaenlasteks. Hirm annab tunnistust usaldamatusest, seega uskmatusest tegelikult. Usus peaks olema avarust ja julgust, ei maksa Jumalat taandada imepisikeses kirjas allmärkuseks. Pole arvatavasti juhus, et üks sagedasemaid lauseid Piiblis kõlab: «Ära karda! Ärge kartke!»

 

Urmas Petti