Tuovinenid on jälle Eestis tagasi

Soome Evangeelse Luterliku Rahvamisjoni misjonärid Anne ja Mika Tuovinen, kes aastatel 1995–2004 töötasid Põltsamaa ning Tartu Pauluse koguduses, on pärast Saksamaa-aastaid tagasi Eestis. Mika tähtsaim töökohustus on Leevi Reinaru töö jätkamine ja EELK Misjonikeskuse juhtimine.

Mida te Saksamaal tegite?
Mika: Pereinimesed ei koli kaugele selleks, et näha uut ning avastada maailma. Ehkki jõudsime Mannheimis olla veidi üle kahe aasta, läksime sinna mõttega, et nüüd algab meie elutöö, mis kestab kuni pensionini.
Töö eesmärk oli türgikeelse luterliku koguduse rajamine ning islami ja ristiusu suhete uurimine sihiga tutvustada moslemitele ristiusku, nii et neist saaksid kristlased.
Välismaale minek tähendab esimestel aastatel kultuuri ja keele õppimist. Õppisin saksa ja türgi keelt, püüdsin võimalikult palju tutvuda islamiga. Veidi jõudsime külastada ka kohalikke kogudusi ja organisatsioone, õppida tundma sealseid kristlasi. Leidsime endale kodukoguduse. Oluline oli olla toeks meie tütardele Sariannale ja Sallamarile. Kõigi nende ülesannetega saime me hakkama.
Anne: Enne meid Mannheimis töötanud soome misjonärid olid hakanud korraldama kord kuus türgikeelseid palvusi. Meie püüdsime muuta tegevust kindlapiirilisemaks, et ümbruskonna inimestel oleks teada kindel aeg ja paik, kuhu tulla. Hakkasime teenistusi pidama igal pühapäeval. Peale töötegijate oli tulijaid siiski vähe ning juhuslikult. Kristlikku materjali jagati ka ukselt uksele ning tekkis kontakt ümberkaudsetega. Kui kedagi neist Jumala kutse kord puudutab, teavad nad, kus kogudus paikneb.
Kuidas tuleb türklastele jumalasõna kuulutada?
Mika: Moslemile tuleb selgitada, et kristlased ei õpeta nii, nagu ütleb Koraan: et Jee-sus polnud Jumala poeg, ei surnud ristil jne. See töö nõuab head keele- ja väitlemisoskust.
Oluline on ka armastuse ja tähelepanelikkuse ilmutamine. Käisime kolleegiga regulaarselt mošees. Olime ainsad, kes ei kummardanud, vaid seisid. Pärast saime inimestega juttu ajada. Kõige keerulisem ongi kontakti loomine, kust edasi suhelda.
Vahel tundub, et kristlased ei tea oma usu alustest kuigi palju. Kuidas on moslemitega?
Mika: Usuõpetus antakse edasi rahvatraditsioonis. Tulevastele sugupõlvedele õpetatakse muu hulgas, kuidas kristlased olevat moonutanud Jumala ilmutust. Misjonäridel tuleb hakata lammutama nende tugevat eelarvamust kristluse suhtes. On väga suur asi, kui islamiusuline hakkab oma tõekspidamistes kahtlema, küsima endalt, kas talle pole äkki valetatud või kas ta on kõigest õigesti aru saanud.
Ka lääne inimestel, eestlastelgi on eelarvamusi kristluse suhtes, nii et see töö on natuke sarnane.
Kas pole siin isegi keerulisem – eestlased on endasse sulatanud väga erinevaid õpetusi, samas kui islami mõtteviis on teada?
Anne: Moslemitele on tõepoolest selgeks tehtud, mida peab ristiusu kohta teadma. Need seisukohad korduvad ja seega saab vastamist ette valmistada.
Teoloogia on asja üks külg. Moslemid näevad ka lääne eluviisi, kui vähe nn kristlased tegelikult Jumalast hoolivad. Kui moslem kohtab kristlast, kes võtab oma usku tõsiselt, tekib nende vahel hea kontakt. Moslemid on rõõmsad, kui öelda: «Ma usun Jumalasse, käin kirikus, palvetan.» Nad ütlevad selle peale: «Küll on tore!»
Mika: Või tapavad su ära, nagu juhtus hiljuti Türgis…
Anne: Ka endale teeb rõõmu kohata inimesi, kes siiralt tahavad Jumalaga ühenduses olla – isegi siis, kui teame, et islamis ja kristluses pole sugugi nii palju ühisjooni, nagu läänemaailmas tihti arvatakse.
Nüüd tulite Eestisse. Miks?
Anne: Saksa koolisüsteem osutus meie jaoks liiga jäigaks, õpilaste eripärasid ei arvestata. Sarianna ja Sallamari on tagasihoidliku põhjamaise loomuga, aga kooli eesmärgiks oli kasvatada aktiivseid Saksa kodanikke. See tekitas meie peres liiga suuri pingeid. Tütarde elu ei saa kannatada seetõttu, et vanemad nii väga tahtsid misjonitööle minna. Siis on nad võib-olla terve elu kibestunud, ka Jumala vastu.
Möödunud aasta suvel sai selgeks, et me ei saa Saksamaale jääda. Arvasime, et tuleb minna tagasi Soome, sest nii kiirelt ei saa misjoniselts meid kuhugi saata. Küsisime siiski endalt ja lastelt: kuhu me läheksime, kui saaksime ise otsustada? Vastasime igaüks eraldi, et Eestisse… Nii olime lihtsalt sunnitud küsima võimalust Soome Rahvamisjonilt ja Eesti kirikult. Tuli välja, et nad on selleks valmis ja meie kartus oli olnud asjatu.
Ümbermõtlemised ei olnud meile lihtsad.
Millist tööd teile pakuti?
Mika: EELK juhtkond kutsus meid tööle Misjonikeskusesse, et evangeliseerida ja teha koguduste ilmikliikmete koolitust üle Eesti. Teenistused ja talitused meil on, aga kuidas suunata koguduste tegevust rohkem väljapoole, et enam inimesi võiks vastata Jumalale: «Jah!»?
Detsembris aga otsustas Leevi Reinaru, et meie tulekuga oleks tal hea võimalus kõrvale astuda Misjonikeskuse juhataja kohalt, mida ta on täitnud keskuse asutamisest alates ehk üle kümne aasta. Praktikas tähendab see, et teatud aeg kulub mul hoopis asjaajamistele ning nii palju ringi liikuda ei jõua. Samas pakub juhipositsioon teistsuguseid võimalusi evangelisatsioonivisiooni levitada. Alustasin selles ametis 1. märtsist.
Millest tuleks alustada ilmikute tööd, kui valitseb mõtteviis: «Usun seda, mida õpetaja kantslist räägib»?
Mika: Koguduse liikmetel on raske teha midagi, mida vaimulik ei poolda. Siiski võiksid inimesed koguneda näiteks kodustesse piibliringidesse – meil on vaba maa, kogunemised on lubatud.
Anne: Koguneti isegi nõukogude ajal, aga ilmikute töö puudumine ei pea tähendama, et see pole lubatud. Vastutajad on tihti koormatud ja teistsuguste võimaluste nägemiseks on vaja impulssi väljastpoolt.
Kõik võtab aega. Nägime eelmisel tööperioodil Eestis, et kui koolitusi teha ühes kohas järjest kolm-neli aastat, hakkab tegevus end ära tasuma nii töötegijate tekkimise näol kui rahas. Kummutasime enda jaoks mõtteviisi, et eestlased on kuulutamiseks ja vastutuse võtmiseks liiga vaiksed.
Küsimus on, kust alguses leida töötegijad, kes jaksaksid järjekindlalt mitu aastat koolitada neid, kes võtaksid hiljem üksikute koormat vähemaks. Selleks on misjonäre vaja: neil pole selliseid argimuresid ning nad jaksavad teha projekti, mille viljad jäävad edaspidi kogudust teenima. Misjonärid pole targemad kui eestlased, neil lihtsalt on tööks rohkem aega ja võimalust.
Lisaks olete te pärit kodanikuühiskonnast.
Anne: Jah, meie jaoks on loomulik mõelda, et otsustame ja teeme ise.
Kas misjonikeskuse traditsioonid jätkuvad või on tulemas muutusi?
Mika: Murrangulisel ajal tasub kõike kriitilise pilguga üle vaadata. Hea töö lõpetamiseks peab olema väga tugev põhjendus. Misjonikeskuse suund on õige, ehkki võiksime koolitustöö kõrval suurendada evangelisatsiooni ja misjonitöö osa. Koolitustest võiks õpetada kogudusi hindama, kas ollakse inimesi ligimeelitav seltskond või selline, kuhu tullakse ainult korra ja öeldakse siis: «Ma ju teadsin, et nad on sellised…»
Oluline on ka, et töötajad teeksid põhitööna seda, milleks nad on kutsutud. Siis on efektiivsus suurem.
Anne: Vahel kipuvad ülesanded kogemata külge jääma. Kellelgi on kiire ja teine aitab heast südamest. Järgmine kord öeldakse: sa tegid nii hästi, tee veel…
Mina ei saagi Misjonikeskuses tööle hakata. Ootamatult selgus, et Tallinna soome koolis pole praegu gümnaasiumi astet. Kui midagi on puudu, siis tuleb see tekitada ning pean hakkama Sarianna õpingutega seotut ise koordineerima. Kui tahta sealjuures ellu jääda, siis rohkem ei jõua.
Meie siiajäämine sõltub laste heaolust. Ehkki misjonäri tööleping sõlmitakse neljaks aastaks, ei tea me praegu öelda, kui kauaks saame jääda. Lapsed on veel viimaseid aastaid meist sõltuvad ning tahavad ka meiega koos olla. Kui nad on pesast välja lennanud, siis vaatame edasi.
Mika: Siis oleme ise vabad kui lapsed. «Põgene, vaba laps…»
Kuhu te põgeneksite?
Mika: Türki! Ei, me oleme juba vanad. Tartusse!
Kuhugi, kus pole administratiivtööd, vaid kus saaks vabalt evangeliseerida?
Anne: Lõunamere saartele.
Mika: Teades, et Misjonikeskust juhib keegi tubli eestlane.
Küsis
Piret Riim