Astuda kriisidele vastu palvega

Vanas Testamendis jutustatakse Juuda kuningast Hiskijast, kes seisis Jeruusalemmas silmitsi Assuri kuninga ülekaalukate väehulkadega (2Kn 18–19). Olukord oli üsna lootusetu, ometigi söandas Hiskija veel palvetada Jumala poole. Ta käristas oma riided lõhki, kattis end kotiriidega ja läks Issanda kotta. Ta laotas kogu oma rahva ahastuse ja hirmu, samuti vaenlaste kõrgid ähvardused Jumala palge ette. 

Ja lahendus tuligi. Jumal kuulis kuninga palveid ning teatas talle prohvet Jesaja kaudu: „Sellesse linna ta ei tule ja ta ei ammu siia nooli; ta ei tule selle ette kilbiga ega kuhja selle vastu piiramisvalli. Sedasama teed, mida mööda ta tuli, läheb ta tagasi ja sellesse linna ta ei tule, ütleb Issand. Sest ma kaitsen seda linna, et seda päästa iseenese pärast ja oma sulase Taaveti pärast.“ (2Kn 19:32–34)

Täna ei piirdu meie mõtted ähvardavast sõjast üksnes iidsete piiblilugude või meie oma maa ja rahva minevikuga. Sõjategevus Ukrainas ja agressiivse Venemaa lähedus Eestile on kaasa toonud põhjendatud küsimuse: kas meie võime olla järgmised? Päästeameti koostatud kriisivihikusse on lisandunud sõnad „lahingutegevus“ ja „relvarünnak“ – ning juhised, kuidas sel puhul käituda.

Üle kogu maailma käib aktiivne sõjatehnika liigutamine, nii kinnitavad päevauudised. Kaitseväe juhataja Martin Heremi arvates on Venemaa rünnak Balti riikide vastu pigem tõenäoline, mistõttu selleks tuleb valmistuda täie tõsidusega. Kohalike poliitikute suust oleme juba kuulnud, et „me oleme sõjas“. Sarnast lauset võis hiljuti lugeda ka Eesti Kiriku juhtkirjast. 

Viimasel EELK vaimulike konverentsil vahetati mõtteid selle üle, kuidas kirik saab sõjakriisi korral osaleda ühiskonna abistamistöös. Kirikuhooneid võiks kasutada varjumiskohtadena. Pastoraatides saaks korraldada hädasolijate majutamist (mida tehti ka näiteks viimase maailmasõja ajal). Kirikus on palju usaldusväärseid, omal alal kompetentseid inimesi. Ja muidugi elanikkonna hingehoidlik toetamine jumalateenistuste, palvuste, kristliku osaduse näol. 

Martin Herem, arutledes agressiooni vältimise teemal, ütleb: „Vältimiseks sobib ainult üks tegevus: hävitada agressor. Ei ole võimalik investeerida mingisugusesse mütoloogilisse kaitsesse, mis meid kõiki tingimata kõige eest ära kaitseb. Kui Venemaa meid ründab, peame vastu lööma, see on ainuke võimalus end kaitsta.“ (Eesti Päevaleht LP, 13.01.2023) Sõjamehe realistlikud, kahe jalaga maa peal oleva inimese sõnad, millele inimlike kategooriatega piirdudes oleks raske vastu vaielda. Kristlase jaoks on see aga üksnes pool tõest. 

Vaimulike konverentsil ütles peapiiskop Urmas Viilma, et kristlane ei pea valmistuma ainult sõjaks, vaid sellest enam tuleb meil valmistuda rahuks, olla rahutegijad. Tõepoolest, täna ei tohi me piirduda üksnes sellega, et arutleme, kuidas kirik saaks toimida siis, kui sõda on käes. Parim on ju see, kui kriisi lahendamise asemel suudaksime kriisi ennetada. Täna on meil veel võimalus teha seda, mida jumalakartlikud ja Jumalat uskuvad inimesed on teinud läbi aegade. Teha seda, mida tegi ka kuningas Hiskija: paluda Jumalat, et ta halastaks meie peale, aitaks meil patte kahetseda ja meelt parandada, tooks meie keskele vaimuliku ärkamise – ning hoiaks ja kaitseks meid kõikide agressorite vastu, jätaks alles meie maa ja rahva.

Ärevatel aegadel köidavad prohvetlus ja prohvetite sõnumid kuidagi eriliselt inimeste tähelepanu. Saavad elavaks ja aktuaalseks. Praegugi meenutatakse taas siin ja seal meie lähiajaloo kõige tuntumat prohvetit Karl Reitsi, kes astus eesti rahva ette esmakordselt kümmekond aastat enne Teist maailmasõda. Tema kuulutuse võiks kokku võtta lausega: „Häda tuleb, parandage meelt!“ Kindlalt teada olevate tunnistuste järgi andis prohvet Reits tollasele Eesti elule, ka kirikuelule, üsna terava hinnangu: juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala! 

Vaimulikus plaanis oleks väga ohtlik, kui me suhtuksime praeguse aja sündmustesse üksnes õnnetu ohvri vaatenurgast. Meie oleme tingimata head ja õiged, keda ülekohtuselt ja ilma igasuguse põhjuseta ründab kuri agressor! Maailma taoline hoiak on muidugi mõistetav, kuid kristlased peavad alati enesekriitiliselt küsima: Issand, milline on minu, minu pere, minu koguduse, minu riigi ja rahva olukord Sinu püha palge ees? Sinu silmade läbi? Hoiavad meid veel Sinu kaitsvad käed või pead Sa meid jumalakartmatuse ja kangekaelsuse tõttu hülgama? 

Kogu Piiblis näeme ju kordumas mustrit: rahva õnn või õnnetus on otseses sõltuvuses nende suhtest Jumalaga. Jeesus ütles: „Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesakonna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud! Vaata, teie koda jäetakse maha …“ (Mt 23:37–38)

24. veebruaril möödub aasta Venemaa täiemahulisest sõjategevusest Ukraina vastu. Paar päeva varem algab kirikukalendri järgi paastuaeg. Praegusel ajahetkel on meil ehk hõlpsam mõista maailma ebakindlust ja haprust. Hõlpsam tajuda tõsiasja, et kurjus ja häving võivad kiiresti endasse haarata sadu ja tuhandeid, sadu tuhandeid inimesi ning vallandada lühikese aja jooksul varem uskumatuna tundunud kaose. Selle mõistmine peaks kristlaste jaoks hõlpsamaks muutma ka tõsise palvetamise, et Jumal halastaks meie peale. 

Kasutagem lähenevat paastu- ja Kristuse kannatusaega eriliseks süvenemiseks palvele. Leidkem selleks aega üksi ja üheskoos. Palugem, et Jumal näitaks meile seda, mida peame kahetsema, seda, millest peame meeleparanduses ära pöörduma. Palugem, et sõda Ukrainas lõpeks ja et Jumal säästaks meie oma maad ja rahvast hävingust. 

Tuletagem meelde, et meie, kristlaste käsutusse on antud vaimulikud võitlusvahendid. Keegi teine ei saa neid kasutada meie eest. Jumalast lahus oleme kaitsetud. Koos Jumalaga võime aga öelda: „Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?“ (Rm 8:31)

 

 

 

 

Marek Roots,

vaimulik