Jumalale pühendatud elu

1. detsembril 1996 lahkus Isakoju peapiiskop eksiilis Konrad Veem. Sel suvel, täpsemalt 17. juunil möödus 50 aastat, mil temast sai eksiilkiriku kõrgeim vaimulik.

Konrad Veemi surmast on möödas pisut enam kui veerand sajandit, tema pärand meie jaoks on mõõtmatu. Veemi kirjutatud ja koostatud dokumentatsioon ning leksikon „Eesti vaba rahvakirik“, mis ilmus Stockholmis 1988, on mu töölaual jätkuvalt kasutuses.

Selles kirjutab ta: „Suures ilmas üles kerkinud suurte probleemide lahenduse käigust johtuvad raskused ei või ühegi tõsise kristlase tööindu ja rõõmu häirida, samuti ei tohi mõningad olukorrast tingitud ajutised välised kitsendused halvata Kiriku ametikandjate hoolt oma kohuste täitmises“ (lk 330). Sõnum, mis algselt ilmus aastal 1940 Eesti Kirikus, on aktuaalne ka täna.

Tol aastal lõpetas ta viis aastat kestnud teoloogiaõpingud, aga ei osanud ilmselt arvata, et saatus elik sõda ta Eestist eemale viib. Esmalt Saksamaale, kus ta 2. veebruaril 1947 õpetajaks ordineeriti. Ta teenis Lõuna-Saksamaal, aga suundus sealt edasi Rootsi. Konrad Veemist sai 30 aastaks Stockholmi eesti koguduse õpetaja. Esmalt täitis ta ka Rootsi piiskopkonna abipraosti ülesandeid aastast 1964, kuni valiti 35 häälega Richard Koolmeistri ees (tema sai 33 häält) 14. detsembril 1971 peapiiskopiks. 

„Peapiiskop Johannes Oskar Lauri siirdub enne oma kaheksakümnendat eluaastat emerituuri. Jumal on armuliselt andnud eesti eksiilkirikule elutarkuse, ettenägelikkuse, tasase ja tasakaaluka vaimuga ülemkarjased.“ („Eesti vaba rahvakirik“, lk 361) See ilus mõte kehtib ka nende sõnade autori Konrad Veemi kohta.

7. jaanuaril 1914 Tallinnas sündinud poisist sai eksiilkiriku peapiiskop, kui 17. juunil 1972 emeriitpeapiiskop Gunnar Hultgren Konrad Veemi ametisse seadis. Toona 58aastane peapiiskop sai E.E.L.K-d juhtida 18 aastat.

Rita Puidet