Erinevates konfessioonides on sarnaseid süvaväärtusi

Teade EELK õpetaja prof teoloogiadoktor Thomas-Andreas Põderi valimisest Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) teoloogia ja oikumeenilise dialoogi sekretäriks väärib erilist tähelepanu. Selle tähtsus Põderi selgitusel tuleneb sellest, et „tegemist on kirikuosadusega, s.t vastastikku üksteist kirikutena tunnustavate erinevate usutunnistuslike traditsioonidega kirikutega – luterlikud, reformeeritud, unioonkirikud, metodistid –, kes oma ühises elus teostavad mitmemõõtmeliselt kirikuosadust“. See pole üksi religioonide, vaid iga uskliku seisukohalt äärmiselt tähtis, sest on ju ristiusk hargnenud mitmeteks peavooludeks (roomakatoliku, protestantlikuks, vene õigeusu kirikuks) ja lugematuks arvuks väiksemateks kristlikeks rühmitusteks. 

See on saanud võimalikuks mitmete põhjuste, nt pühakirjade erinevate rõhuasetuste ja tõlgitsuste, kultuuriliste erinevuste, inimeste geneetilise mitmekesisuse, inimmõistuse arengu ja ajalooliste kogemuste tõttu. Hargnemine tähendab üksteisest eemaldumist, halvemal juhul üksteise ignoreerimist, mittetunnustamist ja veel halvemal juhul üksteise vaenamist. Olen seda isiklikult kogenud varases nooruses, kui käisin isaga Nõmme Rahu kirikus (õpetajaks oli Anton Eilart), emaga Nõmme vene õigeusu Johannese kirikus (preestriks oli Chr. Vink), tädiga Puuvilja tn 4 asunud evangelistide palvelas (see väike maja on ammu hävinud), kus jutlustajaks oli pastor Benjamin, ja enda algatusel ka samal aadressil asuvas baptistide koguduse palvemajas. 

Sel ajal kujunes mul arusaamine, et luteri ja õigeusu kirik olid need õiged, evangelistid olid talutavad ehkki marginaalsed, aga baptistid polnud siis kuigivõrd soositud, neid peeti lahkusulisteks. Pean tunnistama, et aastaid hiljem, kui mul kujunes püsiv huvi religioonide vastu ja kindel suhe Jumalaga, mõistsin, et nad kõik teenisid Jumalat ja õpetasid kristlikke väärtusi hoolimata teatud erinevustest.

Kuid vaatamata oikumeenilise idee tähtsusele – see tõestaks, et ristiusule tuginevad konfessioonid suudavad oma erinevusi rahumeelselt ületada, olles heaks eeskujuks ilmalikule maailmale – ei ole selle elluviimine osutunud kergeks. Sellel teel kohtab mitmesuguseid kiusatusi. Esmakordselt kogesin seda II maailmasõja ajal, kui meie korterisse majutati Düsseldorfist pärit, Saksa sõjaväes kokana teeniv südamlik jefreitor Paul Schmid. Tema nahkrihma metallist pandlale olid stantsitud sõnad „Gott mit uns“ („Jumal on meiega“). Minul, üheteistaastasel poisil, tekkis küsimus: kas tõesti see suur verine sõda toimub Jumala tahtel? 

Jah, ajalugu on jäädvustanud sadu diktaatoreid ja kuulsaks tehtud väejuhte, kes Jumala nimel ja „Jumala abiga“ on oma rahvaid ahvatlenud sõjakäikudele inimesi tapma ja oma ihalusi rahuldama. Kahjuks peab tõdema, et inimkond pole seniajani suutnud elada sõdadeta. Mõneti paradoksaalselt, aga siiski tuleb teatud liiki sõdu – vabadussõdu (nagu meiegi Vabadussõda) ja kaitsesõdu (nagu nüüd Ukrainas) – õigustatuks pidada. Kõigil muudel juhtudel väärib sõda kompromissitut hukkamõistu ja oleks loomulik, et selle eeskõnelejateks oleksid kirikujuhid. On äärmiselt kahetsusväärne, kui kirikujuht soostub (allub sunnile) andma oma õnnistust sõjale, tapmisele ja hävitamisele.

Nende mõtete taustal soovin, et keskendudes Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas erinevate traditsiooniliste kirikute oikumeenilisele avardamisele toimuks konfessioonide erinevate kombetalituslike (rituaalsete) mitmekesisuse tolerantsem mõistmine, aga ka leppimatus kristlikest põhiväärtustest taganemisega. Unistan sellest, et kõik humanismile orienteeritud religioonid ja usulis-filosoofilised õpetused leiaksid kord oma peamiste vaimulike väärtuse ühisosa ja võimalusi koostööks inimkonna inimlikumaks muutmise nimel. Ja veel üks soov, mis põimub kristlike kirikute koostööd taotleva ideoloogiaga: ette valmistada diskussiooniplatvorm teemal „Millised peaksid olema riigi suhted usuga ja uskkondadega?“. Soovin Thomas-Andreas Põderile edu nende erakordselt tähtsate probleemidega tegelemisel.

 

 

 

 

Hubert Kahn,

meditsiinidoktor