Ristiinimese teekonna algus

Peapiiskop Andres Põder nimetas aastad 2008–2009 ristimise teema-aastateks. Põhjuseks eelkõige see, et kuigi eestlased on endid ristida lasknud juba aastasadu, püüdnud elada ristiinimese elu ja väärtustanud kristlikke põhimõtteid, on ristimise koht kristlikus mõtteruumis hägustunud.90ndate aastate alguse innukus, mil ateistliku kirikuvaenuliku poliitika alt vabanedes tuldi ristima end ja oma peret, on möödas. Ristimise tähendus vajab kaasaja refleksiivses ja üha enam moraalireegleid otsivas ühiskonnas meeldetuletust ja väärtustamist rohkem kui kunagi varem.
Ristimissakramendil on peamiselt kaks tähendust – pattudest vabanemine ja koguduse liikmeks saamine. Samas on talitusel ka väga sügav vaimne ja personaalne tähendus. Ristimine tähendab uue elu algust ning kristlase jaoks on see kõige olulisem inimelu saatust määrav muutus. Sellel põhineb isiklik osadus Jumalaga. Kuigi ristiusu põhitõdedesse ja hingestatusesse süüvitakse leeriajal, tähendab õppeprotsessi algust eelkõige ristimine.
Leerikooli ülesanne on aidata inimesel mõista kristliku usu tõelisust, mille osaks ta pühas ristimises on saanud. Kristuse jüngriks saadakse aga juba ristimise järgselt.
Katekismus rõhutab, et ristimises kingib Püha Vaim meile usu, mille abil võime kinni haarata ristimise tõotustest, ja äratab ristitud inimeses iga päev uut usku ja armastust. Oluline on see, et inimest ristitakse vaid kord ja see kannab teda läbi kogu elu. Ristimist on peetud lepinguks Jumalaga ja piiriks paganate ning ristiinimeste vahel.

Usuletuleku algus

Vanadel ristimisvaagnatel võime kohata pilti paradiisist Aadama ja Eevaga elupuu juures. Aadam ja Eeva tuletavad meile meelde, et inimene on võimu- ja vabadusihas kaotanud jumalanäolisuse, on oma loomult rikutud. Ristimine on tagasipöördumine kaotatud paradiisi. Paradiis ei ole idüll kuskilt minevikust, kus elati muretut elu ja tööd ei pidanud tegema. Paradiis tähendab pigem olukorda, kus patu barjäärid ei lahuta inimest Jumalast ja suhe Jumalaga on vahetu.
Ristimine on uuestisünd – ristimisest algab inimesel uus elu, olgu ta siis imik või täiskasvanu. Ristimisega saab inimene kristlaseks. Ristitav saab osa armust, mida Kristuse kannatus, surm ja ülestõusmine on toonud kogu inimkonnale.
Kristlased on algristikoguduse päevadest alates ristinud nii täiskasvanuid kui ka lapsi, sest lapski vajab võrdselt täiskasvanuga Jumala päästvat armu ja lastelegi kehtib Kristuse saavutatud lunastus.
Ristimisel kasutatakse vett, mis peseb maha kõik patud. Vee tähendusest räägib vana ja sügava sisuga veepühitsuspalve. Ristimisega liidetakse meid Jumala rahva osaduskonda – kirikusse.

Ristimistalituseks valmistumine

On loomulik, et vastne ilmakodanik ristitakse nii ruttu kui võimalik. Kirikus peetakse laste ristimist koguni kristlastest vanemate esmaseks kohustuseks. Parim ristimisaeg on kirikuseadustiku järgi lapse esimestel elukuudel (§ 12 lg 2). Laps ristitakse vanemate soovi alusel, kes tahavad ja tõotavad last kristlikult kasvatada. Sellepärast peavad ka lapse vanemad olema ise koguduseliikmed.
Peapiiskop Andres Põderi sõnul on ristimine nagu ka sündimine peresündmus. «Asjata pole nime panekut seostatud ristimisega. See on hetk, mil laps saab – lisaks rahvastikuregistrile – kirja pandud taevasse. Inimese olemusele ja tähendusele on just see mõõtuandev.»   
Ristimistalitus toimetatakse kirikus, erandjuhul kodus, haiglas või mujal. Ristimine on pidulik toiming – talituseks pannakse valmis ristimisnõu puhta veega, ehitakse kirik, süüdatakse küünlad ja riietutakse valgesse (ristimis-kleit). Valge on puhtuse ja rõõmu värv ning valge pikk rüü sümboliseerib Kristuse kingitud uut elu.  
Ristimistalitusele sobib kutsuda ka sugulasi ja sõpru, et nemadki saaksid tulla vaatama uut ilmakodanikku, osalema tema elu suurpäeval ning õnnitlema vanemaid ja vanavanemaid.
Kuigi seadustik ei nõua ristivanemate olemasolu ega määra arvu, on tavaks võtta poisile kaks ristiisa ja üks ristiema, tüdrukule kaks ristiema ja üks ristiisa. Ristivanemaid võib olla ka rohkem või vähem. Nad võtavad endale kaasvastutuse lapse kristliku kasvatamise ja käekäigu eest, annavad eeskuju ja tunnistavad usku. Sellepärast ei saa võtta ristivanemaks inimest, kes ise ei ole koguduse liige (§ 12 lg 7).
Noortele ja täiskasvanutele antakse enne ristimist õpetust ristiusu põhitõdedest. Enamasti tehakse seda leerikursuse näol ja sel juhul toimub loomulikult pärast ristimist ka konfirmatsioon.

Ristimärk ja -tunnistus

Talitust raamistab ühine laul, Jumala sõna lugemine ja palve. Pärast alguslaulu loetakse pühakirja ja õpetaja peab kõne. Ristitavale tehakse ristimärk laubale ja rinnale. Rist on kurjast puhastumise märk ja sellega antakse inimene Jumala juhtimise alla.
Seejärel peab õpetaja veepühitsuspalve. Loetakse apostlik usutunnistus, milles on lühidalt sõnastatud meie usk, «milles ka meid endid on ristitud». Enne ristimist küsib vaimulik vanemate ja ristivanemate käest: «Kas te tahate, et see laps ristitaks selles pühas usus Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ning kas tahate talle anda kristliku kasvatuse?» Vanemad ja ristivanemad vastavad: «Jah!» Täiskasvanu vastab ristimisküsimusele ise.
Siis toimub talituse kõige tähtsam osa: ristimine. Õpetaja valab ristimisvett kolm korda ristitava pea peale, nimetab ristitava nime ja ütleb: «Mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.» Vesi märgib sündi, sõna sündimise kvaliteeti: Püha Vaim tuleb inimesse, kingib talle uue elu ning teeb ta taevase Isa lapseks, kristliku kiriku liikmeks.
Mitmel pool on tavaks anda ristitavale põlev küünal – Kristuse valguse sümbol. Kristus on maailma valgus ja teda järgides käime ka meie valguses. Ristimisküünalt on sobiv kodus süüdata sünni- ja nimepäevadel ning ristimise aastapäevadel, iga kord, kui meenutame oma ristimist.
Talituse lõpus annab õpetaja ristitule ristimistunnistuse. Ristivanematel ja külalistel on tavaks kinkida lilli või meeneid. Asjakohaseim kingitus on kindlasti kaelarist, kristlase märk ja Kristuse kingitud uue elu tunnistaja. Väike hõbe- või kuldlusikas sümboliseerib soovi osaleda lapse toitmisel ja kasvatamisel.

Kasvamine kristlasena

Ristitud lapsel on õigus oodata oma vanematelt ja ristivanematelt, et nad õpetavad teda tundma usku ja elama selles usus, milles ta ristiti. Et söögi- ja õhtupalve kuuluksid tema harjumuste hulka. Et lapsi võetaks kirikusse kaasa nii noorena ja nii sagedasti, kui iganes võimalik on.
Siinkohal saab kogudus vanematele pühapäevakooli näol abiks olla, suunates ja õpetades lapse usulist arengut. Ristitud lapse kasvatus on suunatud leeripäevaks ettevalmistusele, et ta iseseisvaks inimeseks sirgudes võiks saada ka iseseisvaks kristlaseks.
Merje Mänd

Kasutatud materjal:
Põder, A. (2007). Ristimine kui sakrament ja peresündmus. Ettekanne. Laste- ja Noorsootöö Ühenduse suveseminar. Mõdriku, 10.08.2007.
EELK Kirikuseadustik.
www.eelk.ee/teejuht.
www.eelk.ee/ristimine.

Mis on ristimine?

Ristimine on SAKRAMENT. Sakrament on kirikus tehtav usutegu, mis on rajatud Jeesuse sõnadele ja Jumala tõotustele ning vahendab Jumala armu sakramendi vastuvõtjale. Sakrament koosneb nähtavast poolest, milleks ristimises on vesi ja kuuldavad sõnad. Sakramendi nähtamatuks pooleks on Jumala vaimu ligiolemine. Jumal sünnitabki ristitava uuesti vee ja oma Püha Vaimu läbi.