Mission Impossible – võimatu ülesanne

Selliselt pealkirjastas Läti kiriku peapiiskop Janis Vanags oma jutluse, mille ta pidas Tallinna Toomkirikus pühakutepäeval, 1. novembril. Võimatu missiooni all mõtles peapiiskop apostlitele antud misjoniülesannet minna maailma ja teha jüngriteks kõik rahvad. Jutluse aluseks olnud viie leiva ja kahe kalaga rahvahulga söötmise loos kahtlevad jüngrid Jeesuse plaanis nappide vahenditega suuri asju korda saata. Nad ei tea, et peagi annab Ülestõusnu neile veelgi enam võimatuna näiva ülesande – kogu maailm vaimulikult ära toita.

Kuid veel tänapäevalgi seisab Kristuse kirik silmitsi sellesama võimatu ülesandega. Ja kummaline küll, kuid polegi suurt vahet, kas elatakse ateistlikus totalitaarses või ilmalikus, vabas heaoluühiskonnas – kristlikule kuulutusele ja elulaadile esitatud väljakutsed näivad sama suured ja ületamatud. Osundagem peapiiskop Janis Vanagsit: «Nõukogude impeerium on küll lagunenud, aga oleks naiivne mõelda, et põrgu väravad on rahunenud. Jeesus ei pidanud silmas üksnes NSVLi, kui ütles oma jüngritele: «Ja teid vihatakse kõikjal minu nime pärast. Aga kes jääb otsani püsima, see pääseb» (Mk 13:13). Sotsialistlik totalitarism Euroopas on küll lõppenud, aga kirikule on väljakutse esitanud see, mida õigupoolest võiks nimetada sekulaarse humanismi fundamentalismiks. Kirikut ründab turu diktatuur ja tahtmiste türannia.»

Läti kirikupea jätkab: «Siin võiks nüüd hakata lugema kalakesi: kas me üldse midagi suudame kõikvõimsate turumehhanismide vastu? Kas suudame vastu seista relativismile ja individualismile? Kas meid ei peeta äkki vanamoodsaks, ja kui veel ütleme, et usaldame Piiblit ja Jumala ilmutust? Kas noored ei pöördu meist ära, kui kutsume neid puhtale elule? Kas riigi-isad ei püüa meile kätte maksta, kui räägime nendega, nagu Naatan rääkis Taavetiga? Kas meid mitte ei peeta sallimatuteks ja ebademokraatlikeks, kui kaitseme traditsioonilist perekonda ja astume välja abortide vastu? Peab tunnistama, et me ei tea, mis järgneb. Me ei saa seda juba ette välja arvestada. Aga me võime kuulata Jeesust. Võttes arvesse meie ajaloolist kogemust, on see ainus arukas tegevus.»

Viimaste aastakümnete arengud lääne kirikutes näitavad sekulaarse humanistliku fundamentalismi võidukäiku. Eriti raskelt on ilmastumine tabanud protestantlikke kirikuid. Jumala sõna ei ole enam paljudes kirikutes kuulda. Kirikutes tehakse sekulaarsest mõtteviisist kantud otsuseid. Pühakirja ei loeta enam jumaliku ilmutuse seisukohalt, vaid inimlike nõudmiste ja tahtmiste õigustamise vaatenurgast. Sallivuse ja võrdsete õiguste ideoloogia pole traditsiooniliste kristlike väärtuste kandjate suhtes kuigi salliv. Seda kinnitab äsja ühes luterlikus naaberkirikus tehtud otsus lubada õnnistada samasoolisi paare. Nagu sellest veel vähe oleks – vastu on võetud ka otsus, milles taunitakse neid, kes söandavad kritiseerida kiriku eemaldumist Jumala sõnast.

Õhtumaa allakäik ei ole mingi uus teema. Juba Esimese maailmasõja järel kõneldi lääne kultuuri hävimisest valju häälega. Meie eesti mõtlejatest on seda pessimistlikku vaadet jaganud Uku Masing: «Kristlus on maailmast ära kadunud ja ei ole teda mitte soolaseks teinud; kristlased on maailmast; kuigi paistab viimasel ajal, nagu tõstaks kristlus oma pää, ollakse siiski igal pool väsinud, sest maailmamürk on liiga sügavale verre imbunud ja ei ole enam seda jõudu ega kindlat usku, mida vaja oleks. /—/ Euroopa kultuuri lõpp-päevad pole enam kaugel…»

Paganliku antiikkultuuri varemetelt võrsus kristlik Euroopa. Kuidas läheb seekord? Kas kirik julgeb loota Jumalale või jääb kuulama rahva häält? Sest ma olen kindel, et lõppude lõpuks ei vaja maailm kirikut, mis oleks nagu maailm. Kirik saab oma võimatut ülesannet täita ainult siis, kui ta usaldab oma Issandat, kellele on kõik võimalik.

Veiko Vihuri,
Eesti Kiriku toimetuse kolleegiumi esimees