Kirikust otsitakse traditsioonide kestmist
/ Autor: Margit Arndt-Kalju / Rubriik: Arvamus / Number: 8. detsember 2021 Nr 48 /
Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu ja koguduse juhatuse esimees Peeter Raudsepp arutlevad kirikuasjade üle ausalt ja avameelselt. Põhitähelepanu on muidugi Jaani kogudusel, aga mõtteid on kerge kanda üle kogu kiriku. Kõigil samad rõõmud ja mured.
Iga Tallinna praostkonna kirik ja kogudus on oma nägu. Milline on Jaani kirik ja kogudus?
Jaan Tammsalu (J. T.): Läbi aegade on Jaani olnud sõnakirik, inimesed on siia tulnud teadmisega, et jutlused on väga hästi ette valmistatud, suur rõhk on pandud jutluste piibellikule alusele. Siin on alati olnud kõrge teoloogiline tase. Nii on olnud vähemalt Albert Soosaare ajast ja sealt edasigi, kui õpetajaks oli Jaan Kiivit seenior. Toomas Paulist rääkimata.
Koguduses hoitakse traditsioone. Kui on tehtud ettepanek liturgiat muuta, siis siin pole sellega kaasa mindud. Inimesed ei tule kirikusse otsima muutusi. Vastupidi – suuremal osal inimestest on muutustest kõrini. Kirikust tullakse otsima traditsiooni ja asjade kestvust.
Peeter Raudsepp (P. R.): Ma võin neid sõnu kinnitada. Võib-olla ei tulekski mõelda nii, et ideaalne kirik on see, kus on hästi palju erinevaid asju ja tegevusi. Tähtis on olemasolevates asjades hästi sügavuti minna. Näiteks Jaani koguduses on küll viis koori, aga tegemist on sama asjaga – kirikulaulude laulmine, kiriklik koorilaul. Ja isegi kui üht-teist tekib juurde, „Loodud sõna õhtud“ või kirjandusklubi, siis sõnakirikus tähendab ka see sügavuti minekut.
Toomas Paul on oma teenimisajast rõhutanud, et üks asi on ees olev õpetaja, aga see ei tähenda, et kogudus oleks tema nägu. Jaani kogudus on juba üle 150 aasta kindlalt oma rada läinud ja on ka praegu tugev. Aga mõnes mõttes inimesed ei tunneta ennast ühe kogudusena. Kuidas Jaani koguduse ühisosa sõnastada ja kas oma koguduse tunnet oleks vaja kuidagi suurendada?
P. R.: Ma arvan, et Toomas Paul on tagasihoidlik inimene – küllap kogudus on ikka oma õpetaja nägu ka.
J. T.: Kusagil väikeses koguduses, kus on 60 või 45 liiget, teab vaimulik igaühte nime- ja nägupidi ning teab ka nende võimalusi ja võimeid. Ta jõuab ka neile, kes aasta jooksul ise ei jaksa kirikusse tulla, aasta jooksul külla minna. Õpetaja saab seal armulauda jagada ja juttu ajada. Kuid tuhandete liikmetega kogudused, kus inimesed elavad väga hajutatult üle linna ja kaugemalgi … Kuidas siin hakata tekitama massiivset oma koguduse tunnet, nii et kirikusse tuldaks tõesti meie-tundega? Keeruline.
Minu meelest on see tugevus, et siia tulles inimene ei tunne tugevat meie-tunnet, vaid saab väga lihtsalt sulanduda massi ega pea kartma, et võib-olla teda ei võeta vastu, tõugatakse välja. Mõni on siin seitse aastat käinud peaaegu igal kolmapäeval ja pühapäeval ja alles siis tuleb küsima, kuidas ta saaks kogudusega liituda. Nii et suurel kogudusel on oma tugevused ja nõrkused.
Kas oleks vaja aktiivselt tegeleda sellega, et võimalikult palju liikmeid oma kogudusega siduda?
J. T.: Aga miks me peame teadma, kes siia kuulub?
P. R.: Mu kolmeaastane tütar ütleb „minu kirik“ või „papa kirik“. Ta tunnetab Jaani kirikut enda omana. Mina ütlen ka, et see on minu kirik. Kui ma ütlen „minu kogudus“, siis ma mõtlen kitsamat ringi, neid inimesi, keda tunnen ning kellega saan suhelda. Aga mitte enamat. Linn on kõige anonüümsem elukeskkond üldse.
J. T.: Kui ma sekretär Aili Paasi käest küsin liikmekaartidel olevate inimeste hulka, siis ta nimetab mulle 10 000 – 12 000. Igaühel on nimi taga, see hulk ei ole abstraktne. Aga ei ole ühtegi üritust, kus kas või 8000 korraga kokku saaksid. Meil ei ole koguduses ühist laulupidu, kus võtaksime kõik kätest kinni, laulaksime üheskoos ja tunneksime suurt meie-tunnet. Me näeme kuld- ja leeripühadestki seda, et meil on kakssada potentsiaalset inimest, kes võiksid tulla, aga altari ees on neid 12. Seega on „minu koguduse“ tunne paljudel aastate jooksul kadunud.
Vähim, mida saaks teha, on võtta inimestelt ära see tunne, et õpetajatel on kiire. Koguduseliige peab teadma, et ta võib helistada kõigile vaimulikele. See oleks tohutu samm edasi.
Ma panen järgmisel aastal praostiameti maha. Kui ma panen mingeid ameteid maha, siis eelkõige selleks, et teha kogudusetööd rohkem ja paremini. Mul on kõnetundide ajad enam-vähem täis, aga mitte pilgeni. Ma ei ole ühtki korda ära öelnud, kui koguduseliige on mind kutsunud kodust armulauda jagama. Just käisin ühes Mustamäe korteris armulauda jagamas 95aastasele inimesele. Mitte keegi ei ole pidanud liiga kaua ootama, kui ta on vajanud. Aga ma tunnen, et mul on endal rohkem aega vaja.
Kas Jaani koguduse liikmed peaksid liikmeid juurde tooma, n-ö misjoneerima? Kas on põhjust suurt uhkust tunda Jaani koguduse üle ja seda head ka teistele soovitada?
P. R.: Need, kes on siia tulnud, on sageli tulnud põhjusega, neid on kõnetanud see, mida siin tehakse ja millisena meie kirik välja paistab. See ei tohigi muutuda.
J. T.: Kui sa oled kirikust midagi erilist saanud – kuule, see peab sinust siis välja paistma! Ja kui see hakkab välja paistma, siis hakkavad inimesed küsima, kust sa selle said, kust sa selle rahu praegusel ajal leiad, kuidas sa saad selle kindluse, kui kõik teised on nii ebakindlad. Vastus on, et olemas on koht, kus saab keskenduda, ennast välja lülitada, palveid teha.
Misjon on ääretult tähtis, aga tänapäeval, tohutul müraajastul, kus sa pead massidest läbi tungimiseks kasutama tohutult vahendeid ja kulutama meeletult raha, et jõuda kellenigi, on palju efektiivsem see, kui koguduseliikmed elavad nii, et teised inimesed tulevad ise küsima, kust see rahu ja kindlus on pärit.
P. R.: Minu kogemusest rääkides: minu jaoks ei ole mingi eriline julgustükk rääkida seda, mida ma oma elus veel teen. Olen heas mõttes üllatunud, kui palju on neid inimesi, kes on seotud ühe või teise kogudusega erinevates konfessioonides. Olen avastanud, et mul on nende inimestega väga lihtne rääkida. Me ei pea omavahel midagi „tõlkima“, meil on sarnased väärtushinnangud. See teeb suhtlemise hästi lihtsaks. Me mõistame üksteist ka niisugustes küsimustes, kus täna sunnitakse meid poolt valima. Kas või vaktsineerimisteema. Kirikust saadud vaated lubavad mul ära kuulata mõlema poole ja ütelda, et on asju, kus mõlemal on õigus. Neid asju tulebki tunnistada, mitte vastastikku maha materdada.
J. T.: Ma tean, et on ka neid ristiinimesi, kes oma kuulutustööga lähevad liiale ja suruvad inimestele asju peale natuke vale nurga alt.
Piiblis on öeldud, et kristlane ei peakski läbi käima „nende teistega“ – suhtle ainult kristlastega, olegi omadega …
J. T.: Piiblist võib leida igasuguseid kirjakohti. „Kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!“ (Gl 6:10). Jah, seal on tõepoolest korporatiivne mõte sees suhtlemise piiratusest: sa ei jõua kogu maailmale head teha, aga eelkõige tee oma kaaskristlastele head. Piiblis tõesti on selliseid soovitusi olemas. Aga samas on ka halastaja samaarlase näide (Lk 10:33). Et kui keegi on täiesti maha pekstud, siis sa ei küsi, kas ta on luterlane. Ah ei ole?! Paned jalaga veel takka ja lähed edasi …
Kuidas Eesti kirikutes saaks kaduma läinud annetamissoovi ja -vajadust taastada, nii et inimesed hakkaksid jälle mõistma, et annetamine on tõesti tähtis?
P. R.: Kui inimesed annetades täpselt teavad, kuhu raha läheb, on neil usaldus selle vastu. Kui usaldust ei ole, siis nad tõmbavad oma raha tagasi ja suunavad selle mujale.
Eestis on vahepeal olnud segased ja imelikud ajad, annetamine on olnud läbipaistmatu. Mina olen üle 50aastane ja saan seda rääkida, kuidas nõukaajal asjad toimusid. Ma ei arva, et annetamisteemat peaks kuidagi tagasi tooma inimeste juurde. Kellel on, sellel on. Ja kellel ei ole, seal ei ole tagasi tuua midagi – seal peab vaatama, kas see saaks tekkida.
J. T.: Tegelikult ei ole EELKs suurt annetuskultuuri mitte kunagi olnud. Teatud aegadel oli mõisnik see, kes jagas maid ja asju, kirikul olid oma maad. Nende rentimisest elas kirik ära. Vaimulik oli peaaegu et mõisniku palgal ja mõisnikud ka valisid, milline vaimulik ühte või teise kohta panna. Eesti Vabariigi ajal, kui hakati rääkima liikmeannetuse vajalikkusest, sest maad olid kogudustelt ära võetud ja nendest enam raha kiriku elushoidmiseks ei tulnud ning mõisnik oli ka Saksamaale minema pekstud, siis ma mäletan, et Põltsamaa koguduses oli olnud arutelu, kuidas kirikut edasi majandada. Üks talumees oli tõstnud käe ja öelnud, et tema meelest tuleb seda annetusasja teha „täiesti vabatahtlikult ja politsei abiga“.
See üks lause näitab hästi, et tegelikult meil annetuskultuuri ei olegi olnud. Ja ka täna on väga paljud täiesti kindlad selles, et kirikuremondid ning õpetajate ja organistide palgad tulevad kas linnavalitsuselt või riigilt. Ei osata arvatagi, et liikmesannetajad – Tallinna Jaani kirikus 1600 inimest – hoiavad väga suurt osa meie koguduse majandusasjadest üleval ja kontsertideks kiriku üürimisega saame selle, mida vajame oma kiriku kütteks.
Kui me ühel hetkel teadvustame, et kõigis nendes vitraaž-
akendes ja remontides on kas kogu annetus või vähemalt üks kolmandik tulnud koguduselt või üksikannetajatelt, ja kui me hakkame nautima seda, mis siin on, ja aru saama, kui palju on tehtud ja kavatsetakse veel teha, siis paraneb annetuskultuur: sa näed, et sinu poolt antu teeb selle ilusa asja veel ilusamaks ja sul on lastele pärandada korras kodukirik.
P. R.: Ma olen kuulnud väidet, et jumalasõna peab olema tasuta, see ei saa olla raha eest. Mis annetamisest siis saab rääkida! Kuid on vist nii, et jumalasõnaga ei käi automaatselt kaasas ka kirikuhoone, valgustatud ja köetud ja alati korras …
J. T.: Muidu võiksimegi jumalasõna Vabaduse väljakul tuules ja vihmas kuulutada ning ka matuseid teha kuskil välitingimustes. Seda kõike saaks tasuta nii kaua, kui õpetajad palgata vastu peavad. Aga kirik on vaja soojaks kütta ja palju muudki teha, et kirik ja kogudus toimiksid.
Miks usaldada kirikut?
P. R.: Sest sa tead, et kirik on nähtav, läbipaistev. Eks alati ole nii, et sinna, kus on palju raha ja asjad ei ole läbipaistvad, tormab kokku palju niisuguseid inimesi, kelle tõttu kaob usaldus. Aga just seetõttu saab kirikut usaldada, et siin on kõik avalik.
J. T.: Sihtannetustest ei lähe ühtki senti näiteks Jaan Tammsalu palgaks või administreerimistööks. Iga sent, mis läheb kellamänguks, lähebki kellamänguks. Iga sent, mis läheb vitraaži, ka jõuab sinna. Me ei pea pidama sihtannetuste eest organisatsiooni üleval ja annetaja saab oma annetuselt ka hiljem riigilt tulumaksu jao tagasi.
P. R.: Need inimesed, kes selliseid suuri annetusi on teinud, on aastakümneid olnud äriinimesed ja teavad väga täpselt, mis toimub. Nendel on äris olnud igasuguseid kogemusi. Ja vaadake, millist usaldust see näitab, et kiriku tehtud selgituse peale tekib äriinimeses selline vaimustus, et ta teebki annetuse. Ja ega ta tegelikult ei tule pärast revisjonikomisjoni kaudu kontrollima või auditeerima. Talle öeldi, et annetus läheb sinna ja sinna, ta on sellega nõus ja rahul …
J. T.: Ja ta teeb järgmisel aastal veel 15 000 euro suuruse sihtotstarbelise annetuse.
P. R.: Sellisest annetusest tulev tunne on selline, mida annetaja oma igapäevatöös või äritegevuses üleüldse ei saa kogeda. See on midagi täiesti ebatavalist.
J. T.: See on see, nagu üks kellakinkija mind katkestas, kui ma teda koguduse nimel tänasin: „Miks sa mind tänad! Mina tänan teid, et te lubasite mul panna oma nime ühele kellale, mis on Vabaduse väljakul – mina ja mu perekond heliseme siin 25 kella hulgas igal täistunnil, see on nii suur au, et meile see pakkumine tehti.“ Nii et võib ka nii võtta.
Margit Arndt-Kalju
Vestluse pikem versioon on leitav Tallinna Jaani koguduse Facebooki- ja kodulehelt.